Kahjuks ei teinud ma viimasel Vähelaidu käigul aastal 2005 sealsest ühtegi fotot. Väga huvitav oleks võrrelda toonasega.
Metsatukk pidi kindlasti hoopis madaluke olema. Tegelikult kasvasid kadakad ja männid pikal Hiiumaa poole ulatuva kuhjevalli servaski, nagu nüüd selgus. Need kõik on maha saetud. Avaniidu taastamise eesmärgil. Ainult kibuvitsapõõsastele kahel pool valliharja roopajälgi on halastatud. Väikesi kukerpuid ja punaviljas kuslapuid leidub kah. Paraku on va võõrliik kurdlehine kibuvits siingi end sisse seadnud, roomates vääramatu sihikindlusega laiali.
Säärest põhjasuunda jääb üksikute rahnudega rannaniit, mis seal päris Vähelaidul läheb üle aruniiduks.
Minul jagus esialgu aga tähelepanu vaid sellele säärele. On ikka korralik kuhjevall tõepoolest, peagu vaat et kaks meetrit kõrge. Lõunaservas ulatub ta otse nüüdisrannani. Vesi mulksus seal rahnudekaoses. Merekülg koosneb lubja-graniidikruusast, hari on pisut liivasem. Harjal, segus lehmakookidega, kollendasid hobumadarad ja koldrohud, lillatas nõmmliivateelaike, hõbetas koirohtu. Lisaks kasvas imelikke taimi. Siin-seal maapinnal ovaalseid teravatipulisi lehti, üsna lopsakad ses muidu karmivõitu ümbruses. Üksikuid, aga ka puntidena põlvekõrgusi varsi. Kitsasnooljad lehed valdavalt närbumas, varre harudel veidrad lamedad mitmeosalised viljad küpsemas. Säärast taime olin ennist ka Tohvri rannal näinud. Siia jagub neid aga päris mitmeid. Esimene mõte arvas need koerapöörirohuks. Aga ei, koerapöörirohi on imposantsem, isegi miniatuurset palmi meenutav. Need aga…
Lõpuks saabus selgus: rass! Seesama Sammalhabeme rotivastane imerelv. Muide, seda taime soovitatakse näiteks muttide ja vesirottide käikudesse toppida, pidavat nood minema peletama.
Harilik rass (Cynoglossum officinale) on kaheaastane kareleheliste sugukonda kuuluv taim, kes Eestis kasvab läänesaarte ja lääneserva rannikutel. Õitseajal on ta täitsa ilus – õied tumepunased, vananedes värvuvad siniseks. Justnagu kopsurohul. Tagantjärgi kahju, et sealt prooviks mõnd küpsemat vilja kaasa ei võtnud. Võiks ju rassi koduaias kasvatada, ehk isegi aiaservas elutseva vesiroti urgu pista…
Sinna see sedakorda jäi. Sest järgmiseks köitis tähelepanu valli merepoolsel küljel üks ogaline tegelane. Rand-ogaputk! Justnimelt. Seesama Eryngium maritimum, Euroopa ookeanirandu ja suisa Vahemere ääri asustav liik, kes Eestis jõuab oma areaalipiirile. Valdavalt elutseb ta läänesaarte läänerannikuil, mõni leiukoht ka Edela-Eesti servas ja Kihnu saarel ning eraldi Läänemaa põhjarannal.
Rand-ogaputk on olnud Hiiumaal algselt Kõpu asukas, valdavalt leiukohad sealsel lõunarannikul. Mõne aasta eest trehvasin üht ogaputke kusagil Nurste kandi rannal. Nüüd siis siin, Vähelaidul. Pildistasin seda ainsat taime iga nurga alt. On ikka iselaadselt ilus küll. Valkjate ogakraede keskel olid just avanenud sinised õisikukuhjakesed. Panin püüdlikult kirja ogaputke naabrid: liiv-vareskaer, merihumur, hanijalg, piimjuur, ohakad…
Ega’s midagi, tuli lõpuks mööda vallisäärt edasi, sinna päris Vähelaidu astumist jätkata. Kuid vaid mõni samm ja näe: veel üks ogaputk! Ning peagi järgmine. Ja järgmine ning siis täitsa riburadapidi. Huvipärast asusin neid kokku lugema. Seitse, kaheksa… kümme… kaksteist… kaheksateist-üheksateist-kakskümmend… Jõudsin 37nda ogaputkeni, siis pidin alla andma. Sest nüüd tuli juba terve tihke ogaputkepeenar, täis suuremaid ja väiksemaid isendeid. Väga raske olnuks neid seal ükshaaval eristama hakata. Ja vahi, veel üks selline lausaline ogaputkekogumik! No sellist kubisemist polnud minu silmad varem näinud. Hiiumaa kõige ogaputkelisem paik on ikka olnud Kaleste luiterand. Tundub, et ogaputk laiendab meie randadel oma levikut ja see Vähelaidu kasvukoht on veel võrdlemisi uus. Igatahes 2005. aasta lõikuskuu alguse käigu artiklis pole ma ogaputke maininud. Siis oli Vähelaidu rand ka jaanuaritormi järgselt väga segipaisatud. Igatahes tundub, et Vähelaidust on saanud võibolla kõige ogaputkerohkem paik tervel Hiiumaal!
Kui lõpuks maamesilastest sumisevatelt ogaputketihnikutelt silmad üles lõin, avastasin, et olin jõudnud Vähelaidu edelaranna vägeva lubjase klibunõlva veerele.
