Jälgi meid

Persoon

Raivo Risti tuntakse kabelaua tagant

HELJA KAPTEIN
Juba aprillis täitus vaba­riigi ühel esi­kabetajal, meister­sportlasel Raivo Ristil 75. aastaring, aga sünnipäevajuttu saime temaga ajada alles juulis Eesti meistrivõistluste eel.
Raivo Rist sai oma esimese võistluskogemuse kümne­aastaselt Kärdlas 4.–7. klasside kabevõistlusel, kus tuli venna Arvo-Jüri Risti järel teiseks.
Eesti Kabeliidu president Tarmo Tulva ütles, et nüüdseks on Raivo Risti panust kabetajana ja treenerina raske ülehinnata. “Ta on olnud mängijana Eesti kõige teravamas tipus aasta­kümneid ja on tänaseni kõikidel võistlustel,” rääkis president. “Eestis on võib-olla ainult mõni üksik mängija veel, kelle Eesti meistritiitlite ja muude medalite hulk on Raivo omadega võrreldav.”
Saavutatud tulemuste põhjal valiti Raivo Rist 2021. aastal Eesti parimaks kabetajaks, ka muid aunimetusi ja meistri­tiitleid on tal hulgi.
Andekad õpilased
Tulva sõnas, et treenerina on Raivo ja tema venna, tänaseks meie hulgast lahkunud Arvo-Jüri Risti teene see, et Hiiumaalt on kasvanud mitmeid andekaid noormängijaid, kes võistlevad edukalt noorteklassides.
“Raivo on inimesena ees­kujuks ennekõike oma tasakaalukuse ning lugupidava suhtumisega kaasvõistlejatesse,” tunnustas president.
Veel märkis ta, et Raivo Ristil on väga sügavad teoreetilised teadmised nii rahvus­vahelisest kabest kui ka vene kabest ning ta on käinud oma teadmisi jagamas ka Eesti noortekoondise kabelaagrites.
Kabetaja ja lapsevanem Kadi Kiiver rääkis, et talle meeldib, et Raivo teeb kabe­treeninguid regulaarselt – need toimuvad nii suvel kui kalendripühadel. “Nii säilib distsipliin ja õpitu ei unune. Samuti annab Raivo võimaluse võistelda kõigile, mitte vaid parimatele.”
Kabet õppis kodus
“Natuke sai kodus mängitud ka, vanemad vennad ja isegi õde mängis,” rääkis Raivo. “Kõige vanem vend Endel jättis kabe mängimise ammu maha, Arvo võttis mängu tõsisemalt, mina olin jälle tuulepea, ei viitsinud eriti.”
Tõsisemalt mängima hakkas ta siis, kui Hiiumaalt Tallinnasse õppima läks. “Tehnikumis tehti võistlusi, hiidlane Oskar Käär oli seal, kes oli Hiiumaal esimene käsi. Elasime lähestikku ja ta kutsus mind maleklubisse mängima. Seal korraldati võistlusi ka males, milles täitsin teise järgu, kui Hiiumaale tagasi tulin.”
Veel mängis ta koolipõlves ja hiljemgi lauatennist. “Kui sõjaväest tulin, olin kümme aastat Hiiumaa paremate hulgas, korra ka Hiiumaa tšempion,” lisas Raivo Rist. Nüüd on nägemine kehva, ei näe enam palli. Ka tennist on ta mängida proovinud, kabe aga on siiski tema lemmikala.
“Hiiumaal mängisime Vana Ivoga, mina esimest, tema teist lauda ja tegime kahekesi puhta töö nii kabes kui males, teised mängisid, kuidas juhtus.”
Kabes on ta olnud nii Jõudi kui Eesti võistkonnas, käinud võistlustel tollases Nõukogude Liidus. 1992. aastal õnnestus Raivo Ristil osaleda koos Eesti võistkonnaga esimesel kabeolümpial Itaalias. Teisele kabeolümpiale 1998 Londonisse ta ei pääsenud, kolmandat pole veel toimunud.
Elukutselt ehitaja
Peale Kärdla kooli seitsmenda klassi lõpetamist 1961. aastal läks Raivo vaid 14aastasena Tallinna. “Isa soovitas ehitust õppima minna. Esmalt ütlesin, et ei taha, aga vanem õde, kes õppis linnas kergetööstustehnikumis, ütles, mis sa jamad, tule ära linna.” Nii õppiski Raivo omale ameti Tallinnas Ehitustehnikumis.
Tookord oli suur kampaania minna peale keskkooli terve klassiga kolhoositööle. Raivo isa aga oli kolhooside vastane, kuigi elas Palukülas kolhoosi maal. Isa ehitaski maja Kärdlasse, esimese klassi käis Raivo siiski Palade koolis.
Ei olnud kerge amet
Peale eriala omandamist suunati Raivo Rist Hiiumaale Remondi ja ehitustööde jaoskonda meistriks. Veel oli seal ametis mõni töödejuhataja. “Ise ei pidanud kellut kätte võtma, aga tuli tööd korraldada, materjalidega varustada, palka maksta ja nii edasi. Kogu see süsteem oli vaene, raskusi palju ja ega me ise ka kõige paremad polnud: organiseerimise ja transpordiga tegelemiseks puudusid oskused,” tõdes ta nüüd, aasta­kümneid hiljem.
Kuusalu Albert ehitas toona Tohvri invaliididekodu. Oli talv, paksud hanged, mitte nagu praegu. “Hakkas esmas­päeva hommikul ajama, et saaks tee lahti, et materjali viia ehitusplatsile, kolma­päeval sai Käina teemeister tee lahti aetud,” meenutas ta üht seika.
Ehitustöölised oli nädalate kaupa komandeeringus, sõitmiseks olid Villis ja Pobeda, veomasinaid telliti autobaasist, vahel autosid saadi, vahel mitte. Seal töötas ta kaks ja pool aastat, siis läks sõjaväkke.
Rist meenutas, et hakkas kaugõppes kõrgkoolis õppima, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta võttis paberid välja. 21aastaselt läks Raivo sõjaväkke, algul Moskvasse, kus teda õpetati lennuki relvastuse mehhaanikuks. Seejärel suunati ta Tuula oblastisse Jefremovisse. “Ma pääsesin kahe aastaga, varem läinud pidid kolm aastat teenima,” ütles ta.
Hiiu Kaluri kange kabetaja
Sõjaväest koju jõudnud, töötas Rist paar aastat metsa­majandis ohutustehnika­inseneri ja puutöökoja meistrina. Seejärel kutsuti Hiiu Kalurisse ehituse peale.
“Nemad otsisid tööle sportlasi, kes neid esindaks – praegu mängivad kabet noored ja pensionärid,” tõi ta erinevuse tollase ja praeguse vahel.
Hiiu Kaluris oli ta ametis 20 aastat, 1972. kuni 1992. aastani, mil kalurikolhoos n-ö tükeldati. Mõnda aega, viis aastat töötas veel Kalurist eraldunud osaühingus DAGOrak. Edasi suundus Kärdla linnavalitsusse ehitusasju korraldama. “Seal ei olnud vaja tööd organiseerida, tuli vaid konkursse korraldada,” selgitas ta. Pärast koondamist hakkas tööle füüsilisest isikust ettevõtjana. “Mis ma muud ikka oskan kui ehitada. Põhiliselt tegin tööd vanadele naistele, nipet-näpet oli vaja parandada,” kirjeldas ta. Paar aastat tagasi lõpetas ka selle tegevuse ja nüüd ongi jäänud vaid oma majapidamises nokitsemine ja kabe.
Võimsad võidud
Võistlemiseks ta ise enam ei treeni, nii palju on juba õpitud. Pool sajandit ehk 50 aastat on ta mänginud Eesti meistrivõistlustel 100ruudulist kabet. “Mina sattusin võistkonda, kui Eesti noored pidid minema esimest korda liidu noorte võistkonnana 100ruudulist kabet mängima,” meenutas kabetaja. Ta oli varem sajaruudulist mänginud vaid Tallinna meistrivõistlustel, kus sai kaheksa kaotust, kolm võitu ja viis viiki. Polnud paremaid võtta, ütleb ta ise, aga kogus tookord 50 protsenti punktidest ning jagas hilisema maailmameistri, Valgevene poisi Anatoli Gantvargiga kohta.
1966. aastal Tadžikistanis Kurgan-Tjubees toimunud NSV Liidu Maanoorte spartakiaadi võitjameeskond koosnes poolenisti hiidlastest: nendeks olid vennad Raivo ja Arvo-Jüri Rist. Vendade edu jätkus 1967. aastal, kui Kärdlas võistles Eesti spordiühingu Jõud paremik, et selgitada aasta tšempion 64ruudulisel kabelaual. Osa võttis kuus meistrikandidaati ja kaheksa esimese järgu kandidaati. Vendade Ristide kaksikvõit oli ülivõimas. Kuna nad lõpetasid võrdse tulemusega, tuli korraldada veel neljapartiiline järelmatš.

HELJA KAPTEIN
helja.kaptein@hiiuleht,ee

Veel lugemist: