Keila linna lääneservas, seal, kus üks raudteeharu keerab Paldiski ning teine Haapsalu suunas – just nende vahel elab üks Põhja-Eesti vägevamaid tammesid.
Siin sel väiksel seljakul on üldse ilus sarapuu alusmetsaga tammikutukk. Ilmeks korptüveline kask kah. Ning vahtraid, toomingaid, kuslapuud-magesõstart. Pruunis lehevaibas haljendas sinilillelehti ja koltunud naadilehestikust paistis paar väsinud kevadist seahernest. Sel novembri keskpaiga päeval oli kukerpuupõõsas seal aga veel puhta kollases lehes. Kevadel oleks ses laiavõraliste tammedega salumetsakillus ilus!
Kuid jah, see Liivaaugu tamm, tema on paiga peamine ehe. Seljaku servast on kruusa kaevandatud ja samas kõrval kasvav tamm omale nõnda nime on saanudki. Tamm on tõesti võimas. Silt kõrval teatab, et vanust on temal üle kolme sajandi, tüve ümbermõõt 6,5, kõrgus 17,5 m. Tegelikult on tüve ümbermõõt juba vähemalt 7 meetrit, ehk küll mõõdetuna 1,3 meetrist veidi madalamalt, sest puu hargneb mitmeks. Jämedaimast kohast mõõtsin läbimõõduks 8 jalga. Jaa, teatud nurga alt meenutab juba lausa vaat et Eesti jämedaimat, Tamme-Lauri tamme.
See vana tammepuu on puistanud ohtralt järelkasvu – kruusakaeve nõlval lausa kubiseb noortest tammehakatistest.
Mõistagi klõpsisin siin temast hulga vaateid. Kõige mõjusamad kukkusid välja need, kus ma ise enda puu alla mõõduks sättinud. Selle tamme tüseda tüve kõrval kahvatus minu muidu suur kere õige väheldaseks. No on ikka vast puu! Nõnda toekas ja kaunis, iidne ning oma elusajandite jooksul väga paljule tunnistajaks olnud.
