Kaevandusmuuseum.ee Esimese päeva lõunaks jõudsime Illuka mõisa, mille peahoone on sajandi jooksul läbinud kaks põhjalikku restaureerimist (1993 ja 2017). Praegu tegutseb seal juba 97 aastat Illuka põhikool. Giid tutvustas meile põhjalikult nii mõisa kui ka kooli ajalugu. Kompleksi kuuluvad ka suur park ja hulgaliselt kõrvalhooneid. Tänapäeval toimuvad koolis ka erinevad ekskursioonid, seminarid, pidulikud üritused koos ööbimisvõimalusega ja kontserdid.
Peale lõunasööki tutvusime Illuka kirikuga, mis on selle valla esimene luteriusu kirik ning korralikult restaureeritud.
Käisime ka Vasknarva abikloostris, saime teada, mis on buunid (nii nimetatakse Peipsi ääres muule) ja vaatasime ordulinnuse varemeid.
Järgmise pikema peatuse tegime Kuremäe keskuses, kus külastasime Pühtitsa Jumalaema uinumise nunnakloostrit ehk Kuremäe kloostrit. See on rajatud 1891. aastal ja on ainuke Eestis tegutsev vene õigeusu nunnaklooster. Saime põhjaliku ülevaate kloostri ajaloost ja praegusest elu-olust. Klooster on isemajandav, seal elavad nii nunnad kui noviitsid (neid on kokku 140–160). Igal noviitsil on oma nunn, kes teda juhendab. Noviitsiaeg on kümme aastat, mille jooksul ta peab otsustama, kas soovib jätkata elu nunnana või naasta tavaellu. Üllatav oli teada saada, et nunnaks pürgijate järjekord ulatub mitmesaja inimeseni kogu maailmast. Nunnaks saades annetavad nad kogu oma maise vara kloostrile. Huvitavat oli seal palju: peakirik, peavärav kellatorniga, nunnade elumajad, haigla, surnuaed, omapärased puuriidad ning “püha allikas” kloostri lähedal, mis pidavat olema tervendava veega.
Päev oli väga sisutihe ja küllaltki väsitav. Õhtuks jõudsime Kohtla-Järvele, kus ööbisime TTÜ Virumaa kolledži hostelis. Järgmisel päeval külastasime Eesti kaevandusmuuseumi. Saime teada, et Kohtla põlevkivikaevandus rajati aastal 1937 ja suleti 2001, olles selle aja jooksul jõudnud toota üle 48 miljoni tonni põlevkivi. Giidi saatel, kes ise üle 30 aasta kaevuriametit pidanud, suundusime allmaamuuseumi, mis asub 8 meetri sügavusel ning mille moodustavad endised kaevanduskäigud kogupikkusega üks kilomeeter. Selleks pidime selga panema kaevurikuued (puhvaikad) ja pähe kiivrid. Nägime kaevurite maaaluseid tööpaiku ja tehnikat, mida kaevandamisel kasutati, sõitsime tõelise maaaluse rongiga ning sõime maaaluses kaevurisööklas kaevurilõunat. See oli tõeliselt huvitav ja omapärane elamus.
Sealt suundusime Valaste joale, kus aga kahjuks oli trepistiku ja matkaraja remont ning see ilu jäi meil nägemata. Sõitsime läbi ka Kiviõli seikluskeskusest, kus nautisime ilusat vaadet, aga seiklemise jätsime noorematele.
Järgmisena külastasime Kuusalu kirikut, kus pastor Jalakas meiega oma mõtteid jagas. Sellest käigust jäi eriti meelde pastori ja keeleuuendaja Eduard Ahrensi (1803–1863) mälestusmärk, mis avati 2017. aastal Kuusalu pastoraadi peahoone ees.
Ahrens oli seal pastor 26 aastat. Kuigi ta oli baltisakslane, lõi ta eeldused eesti keele arenguks. Ta jutlustas eesti keeles, et rahvas jumalasõnast aru saaks. Oma eesti keele grammatikatega (ilmunud 1834 ja 1853) pani ta aluse meie tänapäevasele ortograafiale. Mälestusmärk kujutab endast pastori kätele toetuvat avatud raamatut ning selle autorid on skulptorid Aivar Simson (Simson von Seakyl) ja Paul Mänd.
Kojugi ei jõudnud me seiklusteta – Leigri rikke tõttu pidime ootama järgmist praami kella 22ni. Tegelikult oli aga kogu reis väga meeldiv ja seltskond tore. Täname Mare Karavini huvitava programmi koostamise ja sisuka reisi läbiviimise eest.
Reisist osavõtjate mõtted pani kirja
Ellen Epner
