Eesti ajalehtede peatoimetajad tegid ühispöördumise ajendatult valitsuse soovist tõsta ajakirjanduse käibemaksu.
Poliitilise võimu vaheldumine, opositsiooni kriitika valitsuse suunas, kodanikuühiskonna aktiivsus ja riigivõimu vastutus ning läbipaistvus on üheselt seotud vaba ja riigist sõltumatu ajakirjanduse tugevusega. Ebavõrdse konkurentsi kiuste on Eesti ajakirjandusvabadus ja -kvaliteet maailma absoluutses tippklassis. Viimati kättesaadavate majandusaasta aruannete põhjal on nii Eesti suuremad, üleriigilist ajakirjandust arendavad meediaettevõtted kui ka kohalikud ajalehed majanduslikult kahjumlikult tegutsevad – oma süü on nii Eestist väljavoolaval reklaamirahal, kohatul riigiabil ja keelatud konkurentsil kui ka paberi ja muude sisendhindade röögatus hinnatõusus. Ühtmoodi miinuses või miinuse piiril tegutsesid üksikute kasumlike meediaettevõtete kõrval valdav enamus. Valitsuskoalitsiooni otsus tõsta ajakirjanduse käibemaksu 5% pealt 9% peale läheb arvestuslikult maksma umbes 100 ajakirjaniku töökoha tänasest 850st – see on selle 4 miljoni euro hind. Erinevalt luksusautodest ei ole ajakirjanduses ruumi maksutõusu kulu lugejale enam edasi kanda – eriti sellele lugejale, kelle side juba täna riigiga õrnaks kipub jääma, ent mille säilimise nimel me iga päev võitlust peame. Seda tööd teevad nii meie investeeringud ajakirjandusse digipöördesse kui rindereporterid Ukrainas, kes sealse sõja vahetut mõju Eesti julgeolekule on aidanud sedastada.
Ajakirjandus on missiooniettevõtlus – üle kogu Euroopa. Kes tahab kvaliteeti hoida, teeb mööndusi tulemuslikkuses. Eesti ajakirjanduse reklaamituru suurus tammub samas kohas, kus 2006. aastal – suurusjärgus 100 miljonit eurot. Reklaami müügilt maksavad väljaandjad käibemaksu muuseas hariliku määra järgi, mis on pärast maksutõuse 22%. Senise vähendatud määra järgi maksavad eestimaalased tellimuste eest. Ülejäänud reklaamituru kulutused, kordades suurem summa, voolab Eestist välja, digihiidude rahakotti. Eesti ja teiste EL liikmesriikide suutmatus leppida kokku maksureeglites, mis maksustaks nende tulu seal, kus see teenitakse, on põhjustanud ebavõrdset konkurentsi juba 15 aastat. Samas on Eesit ajakirjandus Eesti riigikaitsesse ja ühiskonda panustanud läbi kogu Eesti iseseisvuse ja seda sõltumata riigieelarvelistest võimalustest, reklaamiturust või Eesti majanduse hetkeseisust. Oleme olnud solidaarsed Eestiga igal hetkel ja teinud oma tööd. Me ei saa ajutiselt sulgeda toimetusi, konserveerida oma inimesi, servereid või trükipresse. Vastupidi – mida haavatum on majandus ja säästlikum raskete aegade sunnil riik, seda rohkem hoiab moraali vaba ajakirjandus. Vaba ja hakkamasaav ajakirjandus on hoidnud ühiskonnal purjeid püsti iseseisvuse taastamisest saadik. See on meid eristanud mitmestki siirdeühiskonnast Kesk- ja Ida-Euroopas, kus võimukoridoride kõikidesse nurkadesse valgus ei pääse ning korruptsioon ja stagnatsioon riike tagasi on hoidnud. Neis riikides on tuntav ka Venemaa propaganda mõju, mida Eesti ajakirjandus siin kontrolli all on hoidnud.
Euroopa Liidu rahandusministrid otsustasid 2021. aastal, laastava COVID-pandeemia tuules, et õige samm on muuta käibemaksudirektiivi, et lubada ajakirjandusele sisse seada ka 0% käibemaksumäär – tunnistades seda seni lahendamatut konkurentsiprobleemi ja teisalt ajakirjanduse kriitilist rolli meie kultuuriruumis, meie arusaamas riigi ja kodanike suhete tasakaalupunktist. Eesti tegi seetõttu üle-eelmise valitsuse ajal sammus õiges suunas ja kehtestas ajakirjandusele 5% käibemaksumäära – direktiiv lubab kahte vähendatud määra hariliku määra kõrval ning Eestis on need 5% ja 9%; lisaks lubab direktiiv teatud valikule teenustest ja toodetest ka 0% määra ja 0% ja 5% vahele jäävat määra – ajakirjandus on üks sellistest lubatud kategooriatest. Tänaseks on rida EL ja ka sinna mittekuuluvaid Euroopa riike – Norra, Suurbritannia, Iiri, Belgia ja Taani – kehtestanud 0% määra ning enamik riike 0% kuni 5% käibemaksumäära – põhjendused on meil kõigil Euroopas sarnased.
Eesti on teinud viimase 15 aastaga digipöördes tõesti suuri samme; eriti hästi on arenenud avalikud teenused ning riik ja poliitikud on rahvusvaheliselt lõiganud selle töö vilju. Ent Eesti ajakirjanduse kanda on jäänud oluline osa ühiskonna ja demokraatia digiteerimise kulupoolest. Kui riik on saanud oma suhtlemises kodanikega loobuda paberist, siis meie peame olema kättesaadavad kõikidele eestimaalastele sõltumata nende tehnoloogilistest eelistustes – me trükime ja toimetame Eesti inimeste elu puudutavad uudised, avaliku ruumi arutelud ja valikud, suursündmused, positiivse ja negatiivse – nende koju, tähelepanuvälja kätte.
Maksutõus on paradoksaalne, sest teiselt poolt ütleb valitsus koalitsioonilepingus, et ajakirjandus ja meediaruum on väga tähtis. Üleminek eestikeelsele haridusele, Venemaa sõjategevus Ukrainas ning Ida-Virumaa sotsiaalmajanduslikud muutused (üleminek põlevkivienergeetika väärtusahela tööhõivelt muudele tööstustele ja ettevõtlusele) on tinginud, et valitsus soovib toetada Ida-Virumaad ja venekeelset ajakirjandust. Ühe käega võtame, teise käega anname.
Kutsume üles Vabariigi Valitsust ja Riigikogu liikmeid astuma oma taktikalistest heitlustest rahatabelitega korraks kõrvale ja vaatama suurt pilti – millist Eestit me nende sammudega ehitame; mida ja milleks teeme, mis on nende sammude otsesed ja teisesed tagajärjed. Kas tõesti tahame me ühelt poolt vähendada ajakirjanduse kättesaadavust Eesti erinevates kohtades, väljaspool suuri keskusi, ainult selleks, et teise käega lisada kümneid miljoneid regionaalinvesteeringuid, et jõuga väljasuretatud kohtadesse eestikeelset mõtteelu tagasi viia? Välismaal rääkida tähtsast võitlusest Venemaa propagandaga, aga kodus takistada tegelikke samme selle elluviimiseks? Riigimeediale raha igal aastal juurde ja sõltumatult meedialt raha ära võtta?
Hingame kõik koos korra sisse veel enne, kui astume samme, millest tagasiteed ei ole.
Kalev Annom, Võrumaa Teataja peatoimetaja
Piret Eesmaa, Hiiu Lehe peatoimetaja
Siiri Erala, Pärnu Postimehe peatoimetaja
Erik Gamzejev, Põhjaranniku peatoimetaja
Anna Gudõm, Vestnik Tartu peatoimetaja
Sirli Homuha, Lõuna-Eesti Postimehe peatoimetaja
Priit Hõbemägi, Postimehe peatoimetaja
Tiit Lääne, Vooremaa peatoimetaja
Meelis Mandel, Äripäeva peatoimetaja
Sergei Metlev, Rus.Postimees peatoimetaja
Andrei Mokijevski, MK-Estonia peatoimetaja
Merili Nikkolo, Eesti Ekspressi peatoimetaja
Urmas Paidre, LõunaLehe peatoimetaja
Rannar Raba, Tartu Postimehe peatoimetaja
Veli Valentin Rajasaar, Accelerista peatoimetaja
Heiki Raudla, Õpetajate Lehe peatoimetaja
Liina Raudvassar, Eesti Kiriku peatoimetaja
Kaire Reiljan, Lääne-Elu peatoimetaja
Tiit Reinberg, Järva Teataja peatoimetaja
Hindrek Riikoja, Maalehe peatoimetaja
Ülo Russak, Harju Elu peatoimetaja
Eva Samolberg-Palmi, Virumaa Teataja peatoimetaja
Andres Sepp, Saarte Hääle peatoimetaja kt
Andrei Shumakov, venekeelse Delfi peatoimetaja
Urmo Soonvald, Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja
Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja
Ülle Tamm, Sõnumitooja peatoimetaja
Tõnis Tõnisson, Raplamaa Sõnumite peatoimetaja
Polina Volkova, Delovõje Vedomosti peatoimetaja
Hans Väre, Sakala peatoimetaja
