Palade kant meenutab natukese Kõpu kanti – üsna samalaadselt okasmetsane ja õige künklik ka. Just sedasi torkas pähe, kui lasin end metsateel Paladelt otse lõunakaarde juhtida.
Muiste vohasid siin samuti kui Kõpus laialehised metsad – mõtisklesin edasi. Nüüd aga valitsevad üha männid ja kuused. Kuusk on laialehiste metsade surm. Kui kuusk poleks idast sisse rännates siiani üldse jõudnud, kui inimene poleks laastanud, siis näeksid me metsad sootuks teistsugused välja. Ent nüüd peame rahul olema, kui natikesegi sarapuidki sekka jagub. Noori tammehakatisi oli siin ka. Lisaks veidi kuslapuud ja magesõstart.
Kivi-imar haljendas samblanõlval. Sedasi ootamatult kohates – ikka eriline sõnajalg teine! Pehmet sammalt ilmestasid mõned sinised ja punased sinililled. Lisaks tavalisele angerpistile, nurmenukule ja metsmaasikale sigines paar huvitavamatki liiki. Paaris kohas silmasin vanu tumepruune seenlille varsi ja otse teeservas paistis laiguke mulluseid kuivanud sulglehiseid hariliku kuutõverohu pealseid.
Metsvindid ja tihased häälitsesid, meigas kähises, sookured kruuksusid – tjah, lindude poolest täis kevad juba käes. Taimed võtavad veidi kauem aega. Või ei, näe: Partsi lagedal mäeharjal magesõstar puha noores lehes, ehkki alles 9. aprill!
Jõudsin nõlvast alla. Siin käänas suurem tee tasandikule. See lage ala on aastatuhandete tagune merepõhi. Endine väin, mis eraldas Loja laidu Hiiumaast.
Tee lookles peagi kutsuvalt nõlvast üles lehtpuistu vahele. Olingi Lojal. Miskipärast on see üks mu lemmikkohti Hiiumaal. Selline lehtpuine ära-paik (eriti mööda väikest metsateed Nõmbalt tulles), pisike omaette küla. Loja seljandik kerkib selgelt eristuvana ümbritsevast tasandikust, mistõttu on üsna hõlpus siinset kunagise merelaiuna ette kujutada. Mis sest, et praeguseks on see sügavale sisemaale jäänud.
Kohe võttis mind vastu väike nõlvasarapikuriba sammaldunud kiviaiaasemega. Krobelise koorega arukaskedega seltsis saari, kadakaid, kibuvitsu ja puhkevate lehtedega toomingaid. Maapinna vanade piibelehejäänuste seas sinas-punas sinililli, esimese õie oli avanud võsaülane. Kollased ülased püsisid kõik veel kindlalt nuppus. Ja samas paistis püstiseid rohelisi oraseid. Maitsesin kindluse saamiseks. Sibulane mekk, muidugi rohulauk!
Haavasalu taga loduserval helendas silehalle valgepöögilikke tüvesid. Hall lepp, see Hiiumaal suhteliselt vähelevinud puuliik. Ja nende all punt tumepruune seenlillevarsi. Näh, tundub, et seenlill on Hiiumaal üks igati tavaline taim!
Peagi sai sarapik valdavaks. Ei tea, kas säärast nii võimsat sarapuumetsa mujal Hiiumaa keskosas üldse ongi? Aina lähed ja lähed mööda seljandikku, lõputu okstevõlvistik kaardub peakohal. Paljud siinsed sarapuud on väga vanad – otsustades laiade tüvepuntide järgi.
See oli lõpuks lausa lummav minemine. Kevadises hõreõhulises sarapuumetsas, maas värviline vaip tuhandetest sinistest ja punastest sinililleõitest. Peagi lisanduvad võsaülaste valge ja kollaste ülaste kuldne. Rohulauku kohtas siingi. Niiskemas paigas ka naati. Üldises valdavas sarapikus jagus vaid natukese arukaski ja haaba, veel vähem saart. Ent siis ilmus mänd ja mõned hiilivad kuused. Oh, see kuusk. Kui inimene vahele ei sega, on tulevikus selle meeldiva valgusküllase sarapuumetsa asemel üsna kindlasti sünge hämar kuusik. Kui just kliima nii palju ei soojene, et hakkab kuuse seemnelist paljunemist pärssima. Hiiumaa on üldilmelt nii väga okaspuutaiga nägu, mistap iga natukese laialehisema moega kild tundub kalli aardena, on väärtuslik mälestis kadunud muinaslehtmetsadest.
Istusin samblasele kivile, et paberile pildivisand sirgeldada. Kõrval kulges sammalroheline kiviaed üksiku maarjasõnajalaga. Allpool valendas tee, selle järel tumendas nõlvakuusik. Mine tea, mis värki seal veel võib leiduda?
