Jälle see talv. Kevad ja suvi täis ringisebimist on ammu kaugele jäänud, ka sügis oma rahunemise ja mõtete settimisega. Jälle on käes talve süda, taas olemine keset eimiskit.
Tjah, talve on vaja, me oleme siin põhjas talvede saatel üles kasvanud ja päriselt neist ilma jääda võtaks justkui mingi tüki ära. Eks ta selline harjumuse asi ole. Siiski tundub meie talv mulle ikka liiga koledama pikk.
Olgu november-detsember kaamos, olgu jaanuar n-ö ehtne talv, aga kusagil veebruaris võiks koos päikese tagasi tulekuga ka kevadeks minna! Nagu näiteks Briti saartel. Seal on igasugu varastel sibullilledel mõtet, need õitsevad pikalt, rõõmustades kuude viisi silma ja hinge. Meil õitseb aga enamus neist millalgi aprillis ruttu-ruttu robinal läbi. Justkui püüdes tasa teha kaotatud aega ehk siis veebruarit-märtsi, mil meil siin laiutab siberlik talv.
Ometi on nende Siberi poolt pärit kõrgrõhkkondade puhul üks väikene pluss: nad näitavad taas päikest, päevade viisi päikest. Samas on igihaljastele taimedele päike koos pakasega iseäranis ohtlik. Jaanuari lõpupäevadel ärkasin oma manjaana-olekust, sest valus oli vaadata liignapist lumest välja haljendavaid tegelasi nagu tšiili araukaaria, juliana kukerpuu, iilekstamm etc.
Tuli neile siis lumeiglud ümber kuhjata ja kõigile kõrgemakssirgunutele, nagu iileksid, pukspuud, loorberkirsipuud ja tuliastlad, hoolsasti varjukangast püstkodasid ehitada ning kanga lõppemisel vanade heade kuuseokstega onnikesi rajada. See on ka kõik mis ma teha saan. Kui talv ikka tahab, ei saa ma tal takistada oma aia kõige huvitavamate taimede hävitamist. Igaks juhuks valmistun mõttes halvimaks, sest võrreldes kahe möödunud karmi talve lumeuputusega pole tänavu kaitsvat lund ollagi.
Jah, need päikeselised päevad. Ja need koledad selged ööd, mis üha külmenevad. 30. jaanuaril langes termomeeter siin, Hiiu saare keskel –19ni, kuid päeval kerkis –10ni. Hmh, ega äkki juba end pisut päikese käes laadida saa? Toppisin mitu-setu kiht riideid selga ja läksin küla päevapoolsesse serva kaema. Ikka sellele vanale heale muistsele rannavallile. Ja tõesti, hoolimata pilvekiuvinest päike tõepoolest soojendas! Täitsa soe jah. Siin teile seal päikese käes kirjutatud read mu päevikust:
“2 pm siin rannavallil annab päike täiega arvestatavat lisasoojust! Vähemalt üks lohutus ses külmapasas. Lund väheke, pühkisin platsi oma rabakivirahnu juurde ja siin ma nüüd peesitan. Männioksad, kadakad on rohe-rohelised. Igal talvel on see päikesepatareinõlv mu jaoks uus üllatus. Valgust on korraga nii palju! Päevitamise aeg on käes! Peaks leheloo sellest tegema, mul on loovarud täitsa otsas.”
Nojah, ja tegingi lookese. Sai tema selline nagu sai.
