Piret Eesmaa Veel 11. augustil, ehk kolm päeva enne arvamusfestivali toimumist kirjutas Järva Teataja, et Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluv riigikogulane Kalle Grünthal on seda meelt, et suureneva koroonaohu ennetuseks peaks Paide linnapea nädala lõpul peetava arvamusfestivali ära jätma. Näitena tõi ta samuti Paides toimunud naiste rahvuskoondise treeninglaagri viimase võrkpallilahingu spordihallis, mis linnapea otsusel toimus ilma publikuta.
Arvamusfestivali toimumist otsustas linnapea Priit Värk aga lubada, kuna sündmus pidi aset leidma vabas õhus ning korraldajad olid täitnud kõik eeskirjad ja nõuded terviseriskide ennetamiseks.
Arvamusfestivali eestvedaja Kaspar Tammiste kinnitas Järva Teatajale, et lisaks desovahenditele ning inimeste hajutamisele festivalialal pääseb sinna vaid 2000 inimest kummalgi päeval. Soovitud arvu tagamiseks oli korraldatud tasuta piletite müük ja alale pääses vaid Fientast null euroga soetatud pileti ettenäitamisel.
Ja tõepoolest, Paide vallimäel oli rahvast pigem hõredalt ning kõigil piisavalt ruumi, et vajalikku distantsi hoida. Ka arutelualadel olid toolid paigutatud kahekaupa ja vahedega. Kõikjal olid väljas desovahendid, mida inimesed ka väga tihti kasutasid. Tubli noorte vabatahtlike armee festivali väravas kandis kindaid ning mõni ka maski.
Arutelud kütsid kuumaks
Üldine meeleolu festivalil oli äärmiselt rahulik ja meeldiv, jalgealuse kütsid vahepeal kuumaks vaid tulised arutelud. Näiteks erakonna esimeeste debatt reede õhtul, kus temperamenti näitasid nii poliitikud ise kui ka publik. Mitmel korral vallandus spontaanne aplaus ning häälekalt hüüti maha ka avaldusi, mis meeltmööda ei olnud. Suure üldise meelepaha vallandas näiteks see, kui Martin Helme seadis kahtluse alla Eesti Päevalehe pädevuse ajalehena.
Nagu kuum vesi kerisele, järgnes tulisele debatile Henrik Kalmeti 15minutiline humoorikas päevakaja, mis vahendas muljeid festivalil veedetud päevast. Vallimägi rõkkas naerust ning võiksin vanduda, et nägin Kaja Kallast ka naerupisarat pühkimas.
Põrgutee läbi metsade
Laupäeval oli üheks tulisemaks teemaks erakondade alal toimunud Eestimaa Roheliste arutelu “Rail Baltic – heade kavatsustega sillutatud põrgutee läbi Eesti metsade?”. Roheliste erakonna peasekretär Joonas Laks teatas arutelu algul, et arutelul osalemiseks nõusoleku andnud Rail Balticu esindaja hüppas viimasel hetkel alt ära ning kahjuks puudub neil seetõttu oponeerija, kuid üsna vestluse alguses hakkas seda rolli väga aktiivselt täitma publik. Kui teistel aruteludel esitas rahvas mõned küsimused alles arutelu lõpus, siis seal tuli esinejail vastata publiku kommentaaridele ja küsimustele terve arutelu vältel ja pidevalt. Mitmed pärnakad kaitsesid uue raudtee kulgemist läbi Pärnu, kuigi Roheliste seisukoht oli, et mõttekam oleks teha see läbi Tartu, kus juba on trassid olemas ega pea nii palju metsa maha raiuma.
Stanfordi filiaal Hiiumaal?
Huvitavad olid ka vestlused Eesti muusika ja suurte digiplatvormide, taimetoidu ja keskkonna säästmise ning töökohal vilepuhumise teemal. Väga põnev ala oli Eesti 2035, kus arutleti peamiselt Eesti tuleviku teemal erinevatest vaatepunktidest. Reedel näiteks noorte pilgu läbi ning laupäeval Ida-Virumaa näitel. Arutelu pealkiri oli väga tabavalt “Ei ole üksi ükski maa, kuid on siiski Ida-Virumaa?”. Ühe väga julge lahendusena, kuidas takistada inimeste väljarännet, pakuti välja Stanfordi või mõne muu maailmakuulsa ülikooli filiaali avamist Ida-Virumaal.
“Nagu koroona-ajal nägime, pole ülikoolis käimiseks sugugi vaja uhket hoonet ja suurt linnakut. Piisab Zoom’ist ja Moodle’ist! Ka insenerinduse õppimiseks on olemas arvutiprogrammid,” leidis Mooncascade’i asutaja Priit Salumaa.
“Oleks sel ideel jumet ka Hiiumaa jaoks?” jäin mõtlema.
Sündmuse lõpuks jõudsin järeldusele, et küll oli tore näha maailma vahelduseks nii mitmest erinevast vaatenurgast ja võib-olla mõnikord on Hiiumaalt väljatulemine isegi suvel siiski mõistlik.
Lisan, et siinesitatud ülevaade festivalist on meelevaldne ning selgelt seotud sellega, millistel aruteludel autor osales.
