Eeloleval nädalavahetusel seisab meil ees tähtis pidupäev. Sel puhul kirjutab tänase lehe arvamusküljel Kristel Algvere isikliku ajaloo mõistest ja sellest, kuidas see meid kõiki seob.
Kristelil on öökapil raamat “Kodumaad. Euroopa ajalugu isiklikust vaatest“. Minul on öökapil juhuslikult üks väike papist lipik selle kohta, kuidas mind on 1990. aastal Emmastes Eesti Vabariigi kodanikuks vormistatud. Enne seda oli minu sünnitunnistus venekeelne.
See väike papist lipik tuli välja kuskilt vanast karbist koristamise käigus ja ma ei tea õieti, mida sellega pihta hakata. Kas visata ära? Natune kahju nagu. See on juba korra aidanud kellelgi, kel pole sama ajalugu, manada silme ette pilti sellest, mis Eestiga päriselt juhtus. Aidanud mõista, et me kõik nagu natuke sündisime siis uuesti. Toonud selle abstraktse hetke kusagilt minevikust otse meie koju öökapile. Teinud selle käega katsutavaks. Näidanud, et see polnudki nii ammu. Paber on veel isegi täitsa valge, pole kolletunud ega midagi.
Peaks ta äkki hoopis raami sisse panema ja riputama seinale? Perekonnafotode kõrvale kui osa isiklikust ajaloost. Esimeste jalgrataste, kooli lõpetamiste, laste saamiste ja tähtsate juubelite kõrval on eestlaste isikliku ajaloo osa see 20. august 1991. aastal, mil Eesti sai jälle iseseisvaks.
Päris eriline.
Head taasiseseisvumispäeva!
ja