Ega ma ilma soolaaukude sihita poleks sinna metsa sattunudki. Õunaku puhul on mind võlunud ikka see vaheldusrikas seljandikumaastik, mis kerkis üle välja kutsuvalt nüüdki. Kuid kui soolaaugud, siis soolaaugud.
Esmapilgul asuvad need suvalises hiiumaises vesises tasandikumetsas. Kohaliku elaniku Virve sõnul olnud see ala tema lapsepõlves lage. Kunagisest rannalähedasest karjamaast annavad tunnistust paljud kadakad. Eriti uhked on nad metsasügavuses suure männi naabruses. Terve kõrgete kadakasammaste mets! Kahjuks on nad kuivanud, vaid mõnel viimasel haljendab sammasvõra otsas veel pisut. Samas leidub loopsusid, millest küünitavad välja potsakate, tugevalt vürtsikalõhnaliste urbepungadega porsapõõsad. Vanarahvas kutsus porssa soomirdiks või sooloorberiks. Tõsi jah, teist nii huvitavalt tugeva aroomiga põõsast meie looduses polegi. Kusjuures porss on pigem Lääne-Eesti liik, Ida-Eestis on ta harv.
Soolaaugu metsa puurinde moodustavad peamiselt sanglepad ja kased. Eriti kaunid on samblatest rohetavad sanglepakõverikud ja pihlapuud. Kuid leidub ka haaba, isegi tamme, peale tungib kuusk, on paakspuud ja toomingat. Mändi-kadakat sai juba mainitud.
Lehtmetsa puhul tavatult mõjub pigem okasmetsapärane alustaimestik: lausaliselt laiutavad igihalja ürgse eostaime kattekolla vaibad, sekka ka haruldasemat ungrukolda. Kõrgemal puude jalamil lisandub pohla ja jänesekapsast. On leselehti, piipheina, mustikat. Tõesti veider, et okasmetsataimestik vohab sedasi lehtpuude all! Kevadel kirjavad metsaalust ülaseõied, et siis varasuve saabudes asenduda erinevate sõnajalgade lopsaka rohelusega.
Soolaaukudest kõige ilusam on madala valliga ümbritsetud esimene, see tähendab teepoolseim, see, mis on otse väikese kraavi järel. Selle kõrged perved on tükati samblarohelised, ringi ümber augusõõri kasvavad sanglepad, sarapuud, üks kuusk ja üks tore tammepuu. Siia tasub kevadel tagasi tulla! Muidu aga pean hoiatama: kui tihe võsa lehes, siis maksab seal ragistades olla ettevaatlik, kuna suund võib väga kergesti käest minna ja korraks eksimise ärevuski tekkida.
Kruusatee kurvist viib mere poole pikk sirge roopatee, mille lõpus kutsuva täpikesena valendas jääkattes mere avarus. Teed ümbritseb lehtmets, mis koosneb ikka peamiselt leppadest ja kaskedest, tükati kohtab ilusat haavikut. Seega kokku tüüpilist hiiumaist n-ö peenelehist metsa, mis siiski on piisavalt vaheldusrikas.
Arvasin silmavat kõverikke samblarohelisi tammetüvesid, mis aga alati osutusid sangleppadeks. Siiski, kaks täisealist päris tamme oli teeveeres ka. Jagus lodjapuid. Paaks- ja türnpuudel ning toomingatel turnisid vanad kuivanud humalaväädid. Levikukaardi järgi kasvavat humal peamiselt saare idaosas. Oma koduaeda aga tõin humala näiteks Käinast läänest, Rebasseljalt. Õunaku rannatee äärsed on vahest ühed saare rikkalikumad humala kasvualad?
Tee lõppes üllatava rannaastanguga. Veel nüüdki käivad kõrgveelained selle jalamile, nagu tõestab tükkideks uhmerdatud kollakas roopudiriba, mis vonkleb lepajuurte piiril. Tõeline meri ise on aga maa pideva kerkimise tõttu üpris eemale taganenud, suisa nõnda, et ega Õunaku ranna ja Kassari vahele palju vaba vett enam jäänud olegi. Õnneks on ala karjatatav ja seega kestab teretulnud võitlus ahistava roopadrikuga.
Huvitav on sealselt nõlvalt algav rannamets. Selle puurinde moodustavad sanglepad ja suured toomingate pundid. Kariloomadest murustatud alal läiklevad kanakoolmelehed, haljendab peenramaade umbrohi vesivirn.
Teisel pool elektrinööri, loomade aplate suude ulatusest väljaspool, algab aga kui noaga lõigatult sõnajalgade valitsusala. Nii võimsalt ulatuslikku ja tihedat laiuva sõnajala (Dryopteris expansa) populatsiooni pole ma seni nägema trehvanud. Aga väidetavalt pidavat laiuv sõnajalg talveks närtsima, need siin aga haljendasid lopsakalt, ehkki läinud lumest muidugi maha murtult. Kas ei või tegu olla hoopis Eestis haruldase, ent Hiiumaalt mitmest kohast leitud austria sõnajalaga (Dryopteris dilatata)? Tema püsib haljana talvelgi. Paraku ei oska ma neil vahet teha ja prooviks jäi leht kaasa võtmata. Tegelikult eraldati need kaks liiki alles poole sajandi eest ja kuni kuuekümnendate aastateni käsitlesid ka Eesti botaanikud neid ühe liigina. Igatahes on mõlemad väga kaunid ja suursugused sõnajalad.
Nii nagu ma ennist imestasin okasmetsade taimestiku üle kase-lepametsas, nii tundus kummaline nüüd ka siinne kuusikutest tuttava laiuva (või austria?) sõnajala massiline vohamine sanglepa-toominga rannametsas. Suvel ja sügisel, kui sõnajalad on oma täies ilus, võib siin iseäranis tore pilt avaneda.
