Üheks aasalillede pelgupaigaks on jäänud teeperved. Siiamaani meenutan ühe Põhja-Saaremaa maantee servi, mis lausa vapustas oma värvi- ja liigikirevusega. Justnagu lõputupikad lillepeenrad.
Aga ka meie Sarve rannatee ääres võib leida pisut sedamoodi ilu, kõige krooniks käoraamatute lillad küünlad. Paraku kiputakse enamusi maanteeääri usinalt liiga vara maha niitma…
Ja siis on veel teeäärsed lillekraavid. Üks mu lemmik säärane asub Nõmbalt lõunas, külasildi juures. Käisin nüüd juuli algul seal taas. Ja leidsin veel paar uut orhideeliiki lisaks. See on tõesti uskumatult rikkalik käpaliste ala, varsti vaat et võrreldav Kõrgessaare orhideede õpperajakesega. Jah, hallid käpad on juba läbi, enamus vist ka maha niidetud. Sest kasvavad otse teepervel. Suured käopõlled koltuvad sootuks – on ta ju varase ja kiire elutsükliga liik.
Kraavipõhjas kasvab siinne silmapaistvaim tegelane, kahkjaspunane sõrmkäpp. Vähemalt kolm tihket kogumikku, mis õitseajal pakuvad ikka väga kaunist vaatepilti.
Kraaviäärtel, eriti vastasküljel, olid parajasti täies õieehtes soo-neiuvaibad. Juba päris laialdase koloonia seal loonud. Nende õied on lähedalt vaadates väga sarnased troopiliste orhideede õitega, muidugi palju pisemad.
Ka ööviiulid on esindatud. Küll ei mäletanud ma siit vööthuul-sõrmkäppi. Äsja Sarvelt tulnud, tundus, et leian käoraamatu eest. Ent ei, siiski vööthuuled. Neist paar huvitavalt teistmoodi helelillade õisikutega.
Kraavi vastasveerult avastasin nüüd lisaks kaks rammusat laialehise neiuvaiba õievart. Ning näe, ka üks tumepunane neiuvaip õitses samas. Too on mandril enamasti haruldane või puudub laialdaselt sootuks. Hiiumaal on aga üsna sage ning asustab aina uusi teeservi lisakski.
Õige pea hakkab aga siinse maantee ümberehitus. Nõmba sildist Käina suunas on näha, millised uued sügavad kraavid arvatavasti siiagi tulevad. Olen sellele murega mõelnud juba paar aastat. Ei tundu väga tõenäoline, et seda orhideedeküllast kraavijuppi kuidagi säästa kavatsetakse. Nõndasamuti küsitav, kas neid ümber asustada suvatsetakse. Ikkagi kõik pelgalt leebeima III kaitsekategooria liigid, need ei huvita suurt kedagi. Olen ses suhtes pessimistlik.
Nõnda ei tunne ma end sugugi kurjategijana, et siit pundikese soo-neiuvaipa ümber kolisin kodutiigi kaldale. Lubjasavimoreenpinnas on orhideedele väga sobiv ja nii võttis soo-neiuvaip koha jalamaid omaks, olles nüüdseks kasvatanud päris kena kogumiku, on end eemalegi külvanud. Sõrmkäpad tulid tiigi äärde aga täitsa ise. Tundub, et varsti loovad sarnased tihekogumikud kui selles kraavis. Kuigi asjatundjate arvates olla mul tegu sootuks balti sõrmkäpa hübriididega. Eks need sõrmkäpaad ole tavainimese jaoks raskesti määratav rühm.
Aga see selleks. Enim huvitab mind ikkagi selle orhideekraavi saatus. Kas viimane suvi selle rikkustele? Või antakse veel üks suvi armuaega?
