Kunagi nimetasin luulelises meeleolus Narva jõge vadjalaste Emajõeks. Vadjalasi enam pole. Narva jõgi aga on pikki aegu olnud piirijõeks.
See on ääremaa jõgi, mida enamus eestlasi vaid Narva linna sattudes näeb. Kahjuks on sealsed joad ja kanjon kuivaks jäetud ning jõe keskjooksu on uputanud Narva veehoidla.
Täitsa omaette ilus ja vaatamist väärt aga on Narva jõe ülemjooks. Vasknarva järel, peale soote ja luhtasid saab jõgi kätte oma täie uhkuse. Alates Permiskülast või veidi varemgi. Kindlasti tasuks jõe Eesti poolset kallast ses kandis rohkem avastada. Meie tegime teel Poruni metsa vaid kolm põgusat peatust. Kuskil siin peaks kärestikkegi leiduma, ehkki Pätsu aja lõpus neid usinalt süvendati. Ja need jõesaared… Neile paraku ei pääse. Üle kiirevoolulise jõe teps ei uju, pealegi piirirežiimi tõttu võib sinna paadiga minna vaid piirivalvega kooskõlastatult. Karm värk.
Kuid ka jõekaldalt avaneb toredaid vaateid. Kuningaküla lõunapiiril asuvad jões Eestile kuuluvad Suursaar ja Väikesaar. Nende vahelt paistab Vene poole susiseva nimega Stepanovštsina tihe ridaküla. Eelmisel iseseisvusajal oli Narva Eesti sisejõgi… Ja muide, Narva jõe vooluhulk on suurem kui kõigi teiste Eesti jõgede oma kokku, Soome lahte suubuvaist ületab teda vaid Neeva.
Kuningaküla kohal kulgeb jõgi ühtses sängis. Siinsel hoiualal karjatatakse veiseid ja lambaid, mistap levivad avarad niiduvaated. Suuresti tasased, Kuningaküla põhjaservast ka veerul tõusvad. Siit algab juba aga Narva veehoidla paisutuse mõju. Iseenesest loob laienev veeväli suurepäraseid vaateid. Seda liigestab mitu pühajärvelikku metsaga kaetud saarekest, vastaskaldal naaberriigi Omuti küla majad. Vees oranžitavad piiripoid. Kuni 1950ndateni tõtles siin Omuti kärestik. See pidi enne sõda toimunud süvendamise eel õige võimas olema. Tohutud käredad veehulgad tõrkusid talvede tulles kaua jäätumast.
Gorodenka all on paisutatud jõgi juba päris lai, pigem järv, ilmestuseks mitu-setu lopsakpuist saaretutsakat. Kaldal Eesti piiritähised. Ja kiri tahvlil teavitab, et alates pool tundi peale loojangut on jõe ääres viibimine keelatud. Pigem ikka jõel siiski? Läheduses asub ka piirivalvekordon.
Gorodenkas tegutses 18. sajandil klaasivabrik ja kujunes linna tüüpi asula – sellest ka nimi, eesti keeli linnake. Edasi oli maastik aga asustuse tekkeks liiga tüma. Kaarti vaadates paistavad Gorodenkast Narvani vaid sood. Gorodenkaga lõppeb tsivilisatsioon.
Üks sõidetav kruusatee siit edasi veel läheb, sisemaa poole keerates, viies Poruni jõe äärsele matkarajale.
See põgus läbisõit Narva jõe ülemjooksu küladest jättis mu hinge iseäraliku jälje. Midagi väga erilist on selles kandis. Ära-kaugel-külad kauge piirijõe ääres. Selles veerohkes jões aimdub juba Euraasia suurte vooluvete meeleolu. Ühtviisi võõrapärast, ent samas lummavat.
