NAINE VORMIS | Moonika Raudsepp: Häid inimesi on rohkem kui halbu

Nagu kohviku programmis lubatud, siis on kavas vestlused erinevate inimestega ja otsa teeme lahti naisterahvaga minu kõrval, kelle nimi on Moonika Raudsepp. Ma arvan, et kui kohalikud teda vaatavad, siis võib-olla esimese hooga ei tunne üldse äragi, sest Moonika ei ole täna vormis. Võõramatele teadmiseks, et Moonika on Kärdla politseijaoskonna ülem. Mina olen temaga ainult vormis kohtunud, tõsi ükskord poes olid kleidis ja siis ma jalutasin ka esimese hooga mööda.

 

Aga miks üldse mu telefoni vastu võtsid, kui Sa puhkad. Kindlasti ju teadsid, et ma tahan tööasju rääkida?

See oli minu arust üks esmaspäevane päev, kui sa helistasid ja ma veel ei puhanud. Esmaspäevad on minu töös ka väga-väga kiired. Hiiu Lehele tuleb teha nädala kokkuvõte, Kadi raadiole anda lõuna ajal intervjuu. Minu arust oli tol päeval arestimajas ka kiireid toimetusi. Ja siis sa helistasid. Ma olin küll märganud, et su enda postkast vastas juba mõnda aega, et sa oled puhkusel. Aga siis ma mõtlesin, et äkki sa oled tööl ja mu nädala kokkuvõtte kohta mingeid küsimusi, nii et ma ikkagi vastasin telefonile. Ja kuna mul oli hästi kiire, siis see, et palusid tulla intervjuule, läks ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kui ma pärast avastasin, mida ma lubanud olin ja oma puhkuse ajast veel, siis ma mõtlesin, et järgmine kord ma mõtlen kaks korda, enne kui su telefoni vastu võtan.

 

Nüüd pole põgeneda enam kuskile. Ma alustasin juttu sellest, et politseinik on alati vormis. Palju Sul selliseid asju ette tuleb, et Sind esimese hooga ära ei tunta, kui Sa vormis pole? 

Eks neid juhtumeid on ikka, sest mu igapäevane tööriietus ikkagi on politseivorm. Ma kannan hea meelega vormi, sest naisterahvana on ju väga lihtne hommikul, kui sa ei pea mõtlema, mida selga paned. 

Vorm selga ja tööle. Mõnel teisel elukutsel on hommikuti veidi raskem garderoobi valida. Tuleb ka neid päevi ette, kui ma tegelikult töötan erariietes. Eelmine nädalavahetus tegin ma õhtul natukene tööd ja otsustasin, et ma jalutan erariietes läbi kõik lõbustusasutused, mis Kärdla linnas avatud olid. Pean ütlema jah, et ükski tuttav mulle tere ei öelnud. Tolleks õhtuks oli veidi teistmoodi välimus tahtlikult valitud.

 

Mida Sa avastasid siis?

Ma avastasin väga mõnusat suminat, sellist vaba puhkuse hõngu, olenguid, pidutsemisi ja loomulikult oma töövaldkonnast ka huvitavaid infokilde. Aga jah, sellist mõnusat suvist Kärdlat, mida ma võib-olla tükk aega ei olnudki avastanud.

 

Kas info kogumine käibki siis nii,  et Sa paned erariided selga ja lähed Kärdla kõrtsidesse käima, istud inimestega laua taha ja siis kuulad, mis kuskil räägitakse. Esmaspäeval lähed tööle ja vastavalt sellele pannakse nädala plaan paika?

See päris nii ei käi.  Eks meie töö on loomulikult seotud väga palju info korjamisega, aga mitte uudishimust. Meie valdkonda kuulub ka päris raskete kuritegude avastamine, aga seda sa ju muul viisil teha ei saagi kui infot korjates, kõrva taha pannes. Info tuleb ikka ju inimestega rääkides ja kuulates. 

See on üks osa tööst, aga iganädalane töö planeerimine käib natukene teiste põhimõtete järgi ikka.

 

Minu arust see politseiniku ja ajakirjaniku töö on mõnes mõttes nagu sarnane, sest pead tähele panema väga palju selliseid, võib-olla esmapilgul mõttetuid asju ja oskama hiljem neid kuidagi nagu seostada. Jätad endale selle pahna kõik pähe ja siis mingil õigel hetkel kargab see sul nagu kuskilt välja. On Sul tulnud ette selliseid hetki, kus Sa ise võib-olla ei taju seda, et oled midagi meelde jätnud või tähele pannud ja siis mingil hetkel kuskil seostub midagi ikkagi ära.

Tead, neid hetki on hästi palju, kui vahel tunnetad, et sa isegi ehk tead liiga palju, aga sa ei oska mingeid seoseid luua ning siis ühel hetkel tuleb see hetk, mil tabad ära, et issand jumal, ma olen seda juba tegelikult ju tükk aega teadnud, aga ei ole osanud tähendust anda.

 

Selle liiga palju teadmise juurde küsin ma nüüd, et kui kerge või raske on elada, kui Sa tead liiga palju. Ma arvan, et Sa oled Kärdlas või isegi Hiiumaal üks paremini informeeritumaid inimesi üldse. Võib-olla Sa tead meie kohta siin mingeid asju, mida me ise üldse ei teagi.

Ma seda ikka ei usu. Tean ikka seda, mis minu valdkonda puutub. Teadmine selles mõttes ei häiri, sest ega ma ju liiga palju infot ei otsi ja ei tea, kui inimene minu töösfääri ei satu. Elu see teadmine kuidagi raskemaks ei tee, sest see on mu tööelu ja eraeluga kokku ei saa. Eks üritad ju ikka vaba aega ka nautida, kui tööaeg lõpeb. 

 

Politseiniku puhkusest veel rääkides, kas üldse on võimalik ennast tööst täiesti välja lülitada? Kas see on võimalik Hiiumaal või kusagil mujal? Ma ei räägi ainult telefoni vastuvõtmisest, vaid ka sellest, et Sa panedki mingeid asju tähele ja seega töö käib Sinuga kaasas. 

Puhkust ju ikka saab, politseinikul on ju 35 päeva puhkust ja peale kolmandat tööaastat hakkad sa aastas ühe päeva stressipuhkust lisaks saama. Seda kuni 10 päeva aastas ja nii on võimalik saada 45 päeva aastas puhkust. Selle puhkusega on nii et, et kui sa sõidad kuskile ära, nagu ajakirjaniku tööski, eks ju, siis sa saad, siis sa saad puhata, lülitada ennast välja. Aga vaata, selle politseiniku puhkusega on veel see teema, et ega siis töö ei pruugi peatuda ja tahes-tahtmata kõnesid tuleb. See käib puhkusega kaasas. Mina olen selline puhkaja, et mulle meeldib teha tööpäeva viimasel päeval või kodus esimesel puhkepäeval selline nimekiri, et mida siis ma puhkuse ajal tahan ära teha. Kas siis kodused asjad või mingid muud teemad ja siis vaatan, kuidas õnnestub. 

 

Paar kuud tagasi tegin ühe pikema loo legendaarse politseiniku Liidaga ja siis ta rääkis mulle, et elab Rimi lähedal ning kui poes jama, ei hakata patrulli helistama ja kutsutakse tema kodust kohale. Või ta tunnistas ise, et paneb ka puhates kahtlaseid asju tähele. Kas Sul on samamoodi, et Sulle helistatakse, et Moonika, tule nüüd kohale, meil on siin mingid kiiruseületajad või pätid või teab kes? 

Päris selliseid kõnesid ei saa, pigem saan ma neid kõnesid, kui ei julgeta kasutada 112 numbrit. Olen saanud näiteks pool üksteist õhtul kõne, et kuskil on kariloomad teel või kell pool üks öösel helistas tuttav, et nüüd oleks patrulli vaja. Ma võin ju saata küll, patrullile helistades, aga oluline on ikkagi, et see peaks minema läbi 112. Ja see elukutse on tõesti selline, et paned ka puhkuse ajal asju tähele. 

 

Kas politseiniku elukutse on töö või elustiil? 

Ta ei ole töö, ongi elukutse. Näiteks lõpetan ma kell viis töö ja lähen vormis kauplusesse ja keegi tuleb mulle muret kurtma, siis ma ikka kuulan ta ju ära ja aitan lahendada. Kellaaeg ei määra seda, et ma nüüd politseitöö olen lõpetanud. Tõsi, mul on puhkuse ajal teenistussuhe peatatud ja ma ei saa politseitööd teha, kuid kokkuvõttes on see elukutse ikkagi probleemide lahendamine, aitamine. 

 

Kuidas Sinust üldse politseinik sai, Sa vist ei õppinud kohe esimese hooga politseinikuks?

Ei õppinud jaa. Minu peres siis kõik, nii vend, õde kui ka mina, oleme käinud erinevatel erialadel Suuremõisa tehnikumis. Minu erialaks oli siis rahvuslik käsitöö ja dekoratsioon. Aga mul see soov politseinikuks saada ikkagi oli juba, ma arvan, et põhikooli lõpust. Käisin Teeviidal vaatamas, et millised tingimused on, et akadeemiasse astuda, aga ma olin nii arg. Paikuse politseikooli minekuks oli kohalikust politseist vaja iseloomustust, aga mina mõtlesin, et mida nad ikka minust teavad? Ma olen ju tubli tüdruk olnud, mingit jama pole olnud, mida nad minust ikka kirjutavad. Kuna Sisekaitseakadeemias oli avalik konkurss, siis otsustasin sinna minna. 

Mäletan, et vestlusvoorus küsis tollane rektor, et kas äkki liiga järsk erialapööre pole? Rahvuslik käsitöö politseiniku eriala vastu vahetada. Ütlesin, et pole probleemi. Nende põhimure oli see, et kas Hiiumaalt ikka buss Tallinna käib, et ma kooli saan. Erialavalikut pole ma tänaseni pidanud kahetsema. 

 

Kuidas täna on suhe rahvusliku käsitööga? 

Sokke pole ma pärast tehnikumi lõppu väga kudunud. 

 

Võiksid ju patrullis kududa, ühe silmaga radarit vaadates. Käed käivad kudumisel ju ise. 

Nelja aasta jooksul sai nii palju tikitud, heegeldatud ja kootud, et täna seda soovi enam pole. Vahel õmblen küll, jah.  

 

Kaua Sa oled politseitööl olnud? 

Ma tulin tööle 16. oktoober 2003. 

 

See teeb üle kahekümne aasta. Palju selle ajaga on muutnud? Kasvõi liikluskultuur, suvine Hiiumaa. 

Hiiumaa on selle kahekümne aastaga muutunud palju rahulikumaks. Kui ma algul tööle tulin, siis ma töötasin nädalavahetustel, sest õppisin alles. Reede õhtul lendasin lennukiga koju, siis tegin kolm vahetust ja esmaspäeva hommikul siis tagasi kooli. Need nädalavahetused koosnesid nonstop ikkagi peksudest, kaklustest, liiklusõnnetustest, joobes juhtidest.  

Ma võin võrdluseks tuua, et aastal 2004 ma vormistasin ainuüksi 42 liiklusõnnetust, mis oli inimkannatanuga, kus siis tuli skeem joonistada ja kõik see nagu menetluses käib. Täna me räägime aastas neljast-viiest õnnetusest. Joobes juhtide arv kindlasti on langenud. Kiirused sõltuvad Hiiumaa liikluses palju praamidest. Kiirustatakse praamile ja mida läbivalt ka näiteks rikkujad, eriti mandrilt tulnud rikkujad ütlevad, et meil on väga head teed, mis on ka üheks põhjuseks. 

Ega politseitöö on ka muutunud. Tehnika osas on meie töö kergemaks muutunud. Meil on täna näiteks autod, kus on konditsioneerid. Aastal 2003 võisid sellest ainult unistada. Palaval päeval oli lahtine autoaken. 

 

Me enne vestlust rääkisime, et rahatrahvid on juba nii suureks läinud, et Sul oleks rahast kahju, kui purjus peaga rooli tahaks istuda. 

Sel aastal kahekordistus trahviühik nelja pealt kaheksa peale, nii et täna on maksimumtrahv joobes juhil 2400 eurot. See on ju väga-väga suur summa. Mina mõtlen nii, et meil on täna poes alkomeetrid jaemüügis. 2003 veel ei olnud ja kogu jaoskonnas olid mõned üksikud, millega sai tööd teha. Täna on nii palju võimalusi ennast kontrollida, miks sa annad võimaluse trahviks. Aga ikka tehakse. 

Hiiumaa liikluses on aastas 70 kuni 90 joobes juhti. Paaril viimasel aastal on naiste osakaal kasvanud. 

Ma otsin põhjust või tegurit, mis selle võib põhjustada, aga täna ei oska ma seda veel väga hästi seletada.

Hea meel on selle üle, et jääknähtusid eelmisest õhtust on vähem. Inimesed ikkagi natuke vastutustundlikumalt mõtlevad, et millal viimati alkoholi tarvitasid ja millal võiks rooli istuda. 

Nende hulk on ikkagi sama, kes täitsa teadlikult joobes sõidavad. Ma ootan küll, et tuleks mingi alkoholiravi, mingi võluvits. 

 

Mida need inimesed ütlevad, on neil üldse vabandusi? Kas tänapäeval üldse proovitakse politseid ära rääkida?

Sellised laused, et “mul kukkus pastakas maha ja seal vahel on raha” jäävad viimati aastasse 2005–2006. Seda ei üritata enam ammu. Kõige tavalisem põhjendus on aga, et ma tegin kaks õlut. Aga eks me ka teame ju, mis jook, kui palju näitude suhtes võiks anda. 

 

Kui vaadata tagasi 30 aasta tagusesse aega, siis politseiniku amet oli ikka üsna mehine. Tänapäeval mulle tundub, et hakkab väga palju naiste ametiks muutuma. Kuidas need suhtarvud on? 

Minu teada praegu on Eesti politseis üle 40 protsendi naisi. Mina ütlen selle naised-mehed versiooni kohta, et minu jaoks näiteks moodustub kõige parem patrullipaar naisest ja mehest. Olen ka selles veendunud, et tegelikult selle elukutse juures ei ole vahet, kummast soost sa oled. See on õpitav amet. 

 

Aga kui naispolitseinik ikka rusika lauale lööb ja ütleb, et aitab naljast, mõjub see kuidagi teistmoodi? 

Naistel on võib-olla natuke see pikem sütik, vaata. Me oleme harjunud võib-olla kodus rohkem pidama läbirääkimisi, aga see on ikkagi isikuomadustes kinni. 

 

Mandril tundub olevat selline arvamus, et ega Hiiumaal politseinik suurt midagi ei tee. Inimesi vähe, midagi ei juhtu. 

Ma olen nõus soovijatega kuuks ajaks oma töö ära vahetama. Siis saab veenduda, et mis töö see tegelikult on. Mida on ja mida pole. 

 

Politseiniku töö on stressirikas. Tänapäeval räägitakse palju läbipõlemisest. Kuidas Sul sellega on? 

Stressi tekitab juba tempo. Eks aastatega õpid oma emotsioone taltsutama ja teed mingid asjad masinlikult ära, ei lase emotsiooni ligi ja pärast elad need välja. Minu puhul on need rasked sündmused, kus keegi on hukkunud. Sa ju tunned teda tahes-tahtmata, kui elad Hiiumaal ja ta on Hiiumaa inimene. Siis teengi töö ära ja lasen emotsiooni välja. Kas ma siis nutan või räägin sellest mingil moel. Eks see on muidugi kõikidel erinev. Politseisüsteemis on meil väga hea abi selliste probleemide korral. 

 

Kes teavad, siis Hiiumaal tegutseb selline, tegelikult täiesti poliitikaväline organisatsioon nagu Püha Lepa Vabastus Organisatsioon, mille suur juht ja õpetaja on Sinu vend Andres Raudsepp. Kuidas teie peres selle naljategemisega on? 

Ei saa salata, et meie pere koomik on Andres. Ega huumorit pole elus kunagi vähe ning hea naer hoiab ikka terve ja rõõmsana.

 

Palju politseitöös nalja saab? 

Saab ikka ja eks igal erialal on omad naljad. Arvatakse, et rikkujad on kõik tusased ja mornid, aga nalja saab ka. Loomulikult on ka neid juhtumeid, kus politseinikud saavad õhtul messengeri sõnumi, et oled ikka nõme küll, et mulle täna trahvi tegid. Aga nagu ma ikka ütlen, tegelikult ju häid inimesi on rohkem kui halbu.