Tõnis Aljas Väikese tüdrukuna käis Astrid tihti Pärnus Noorte väljakul külas, sest vanaema elas samas linnas. Vahel olid seal ka Marko ja tema sõbrad tulevasest Väikeste Lõõtspillide Ühingust ja see kirg millega lõõtspilli mängiti jäi meelde.
Küllap see andis lisatõuget huviks rahvamuusika vastu, arvab Astrid. Paaril korral on Astridit-Markot ka koos esinemas nähtud.
Tänaseks on Markost saanud suur rahvalemmik ja staar, kelle esinemised viivad lisaks Hiiu Folgile ka teistele rahvamuusikapidudele.
Kas ühel väikeriigil on jaksu nii paljusid muusikasündmusi tarbida, kas neil on sellisel hulgal ülepea mõtet?
“Muusikast ei pea mõtet otsima. Muusikat tarbitakse emotsionaalsel tasandil,“ mõtiskleb kaks korda Hiiumaa Pärimusmuusikafestivalil esinenud Marko. “Näiteks popmuusika – kui palju mõttelagedust, kui palju asjatuid kordusi, kui palju lapsemeelsust. Ikka ostetakse kõik ära. Kui mõnes laulus või pilliloos miski mõte või kujund ka leidub, saab ta enamasti alati hitiks ning kui see kujund ehk muster osutub piisavalt täpseks ja tugevaks, elab see rahva teadvuses igavesti.”
Selle aasta folgikava pole Matverel mahti olnud silmitseda, sest koos erinevate kooslustega osaleb ta väga paljudel üritustel: “Mängime kõik neli soojemat kuud igal nädalal kuni kolm korda erinevais Eesti paigus.”
Hiiumaa esinemise osas suurplaani pole. “Sellist asja nagu kava meil pole. On repertuaar, millest valime lugusid alles siis, kui eelmine pala lõpeb. Milliseks õhtu kujuneb, sõltub väga palju publikust,” ütleb Marko. Mida ütleksite Hiiu Folgile tulijale või kes alles kaalub tulekut – et kauge ja kas ilma ikka on?
“Laarup, Laarup, tule aita naerda, saarlase nimi on Jaen!”
Markoga ajas juttu
MEELI HUNT
