Kristel Algvere Värvilistel plakatitel oli mõlema nime taga terve rida ametinimetusi veel, kuid kõige viimane oli sama: improvisaator.
Sellest, kuidas etenduse “Omnilised vabanemised” idee alguse sai, on Avo Tamme
juba ise lehes kirjutanud, nüüd teen katse sellele pooleteisetunnisele kohtumisele tagasi vaadata.
Bussis Kärdlasse sõites tekkis idee, et mis oleks, kui vandaalitseks etenduse plakatitega natuke ja kirjutaks “vabanemised” asemel hoopis sõna “vananemised”! Tean Avo Tammet terve oma elu ja ma olin kindel, et ta ei oleks sellise asja peale pahandanud, kuid tegu jäi tegemata. Läksin hoopis kohale, et näha, kuivõrd omniliselt on võimalik vananeda.
Saali kogunes päris hea hulk rahvast, kokku üle kolmekümne. Olid sõbralikud muhedad näod, ka külaline, Andres Noormets, kes polnud varem Avoga kohtunud, oli avatud ja lahke olemisega.
Hakatuseks püüdis Avo publikut hirmutada mustade kilekottidega, mis olid paigutatud esinejate lähedale. “Äkki plahvatavad? Kas kutsume pommiroboti?” küsis Avo. Saalist kostus ebamäärast pominat, mis ei kõlanud sugugi hirmunult. Nii tegi ta Andres Noormetsale ettepaneku mõni kott avada. Musta koti sees oli valge kott, kuhu Andres pidi mõlemalt poolt väikestest avaustest käed sisse ajama ja kirjeldama, mis on kotis. Oli üks suuremat sorti omnus ja Avo saatis etenduse ajaks valge koti koos omnusega saali ringi rändama.
Vaiki, kui võid
Mõtisklusi omnilisuse kohta on lugenud ka Hiiu Lehe lugejad, paljudele on Avo sellest ka ise rääkinud, vahel suisa jutlustanud. Improvisatsioonilise kohtumise esimene pool oligi omnilise filosoofia tutvustus, sellega on Avo minu andmetel juba üle kahekümne aasta tegelenud. “Omniline koosneb seitsmest osast: vägivallatusest, vabadusest, usaldusest, lihtsusest, vajadusest, rõõmust ja arukusest,” loen ühelt paberilt, mille Avo on meie perele kunagi kinkinud.
Septembris 79aastaseks saav Avo haaras pärast esimest vestlusosa saksofoni ja mängis-laulis improloo, milles muuhulgas said pragada NATO lennukid, mis tõesti käivad Edela-Hiiumaa külade inimestele oma põrinaga iga nädal pinda. Avo julgeb selle välja öelda või laulda. Kui Avo oli saksofoniloo lõpetanud, jutustas ta publikule oma lapsepõlve mälestuskillu saksa ja vene lennukitest, mis taeva all vastastikku sõdisid. Jätkates mälestustega Tallinna 1944. aasta pommitamisest – ta oli sel ajal elus, ta mäletab. Miks teda muidu nende NATO lennukite plärin häirib, ta on oma silmadega näinud asju, mida temast nooremad ei ole!
Ka Andres Noormets sai sõna sekka öelda, kuid päris dialoogiks seda etendust nimetada ei saanud – peaesineja oli ikkagi Avo Tamme, ja ilmselt aimas seda ette ka Noormets. Andres Noormets ei kaotanud end, rääkis Avo omnilistele veendumustele sekka omi ega jäänud mingilgi moel jänni. Kuid mis peamine – ta kuulas Avo ära. Mainis, et võib-olla jääb kahvatuks, kui kõik inimesed peaksid olema ühesugused – mitte sõdima, mitte jooma alkoholi, mitte suitsetama, mitte tegema narkotsi ja mitte kummardama ebajumalaid – nii nagu Avo Tamme filosoofia üht omnilist inimest kujutab.
Muinasjutt muusikamehest
Etenduse keskel palus Avo Andresel lugeda ette muinasjutu, mille ta ise kirjutanud. See rääkis ühest väga targast mehest, kes tõesti ei olnud prohvet omal maal, kuid keda külastanud Idamaa tark kõrgelt hindas. Loo lõpus otsustas tark mees hakata rääkimise asemel ainult muusikat tegema, sest selle kaudu jõudis ta kuulajatele lähemale. Võimalik, et see oligi kogu etenduse põhisõnum.
Kõige fantastilisemad olid hetked etenduse lõpus, kui Avo pani nii kaasesineja kui inimesed publikust kuivadel küttepuudel rütme mängima, võttis ise pika vooliku ja hakkas seda pea kohal keerutades muusikat tegema. Meenus, et jah, ma nägin seda ju esimest korda 90ndate teises pooles Leisu koolis. Ta käis meil koolis esinemas, ütles, et muusikat saab teha kõigest ja kõigega – õpetus, mida tõelised muusikud endas kannavad.
Avo pojad Arty ja Velle Tamme, kes mõlemad õpivad Tallinnas muusikat, esitasid ühe pika improvisatsioonilise jazziloo kitarril ja viiulil. Ilmselt ongi Avo kõige rohkem andnud muusikaõpetaja ja muusikuna.
President oli kohal küll, maalina tumesinisel kangal. Paaril korral küsisid esinejad tema käest küsimusi, vastates neile seejärel ise ja jätkates arutluskäikudega. Noormets oli riietunud musta ja temagi pildiga musta kangasmaali panid Avo pojad etenduse keskel üles. Viimasel, valgel maalil oli kujutatud Avot ennast, saksofoni ja Hiiumaaga.
Kui otsida neile värvidele mingit muud tähendust kui Eesti riigilipu värvid, siis ka mantra “om manipadme hum” iga silp vastab ühele voorusele ja värvile. Sinine sümboliseerib meelerahu, must kaastunnet ja valge tarkust. Need mantra silbid puhastavad väidetavalt lausumisel aga kõigi nende tunnete vastaspoolusi: eelarvamusi, vaenu ja uhkust.
Salamisi loodan, et pärast seda improetendust on Avo Tamme vabanenud ja jätkab edaspidi muusikaloominguga.
Kristel Algvere
