Kaljuderohkel Muhumaal on tänapäevaks alles jäänud vaid üks pank, mis otseselt rannikul asub ja mere vahetule mõjule allub. Kui pisike Kautliku panga nukk välja arvata. Aga tollest mõni teine kord.
Niisiis Püssina pank seal saare idaservas. Siin paljanduvad pikalt-pikalt ja kuni kolme meetri kõrguselt Muhu vanimad kivimikihid: Jaani lademe
Paramaja kihistu pehmed domeriidid ehk dolomerglid. Asiselt väljendudes koosneb Paramaja kihistu sinakashallidest püriidikirjalistest savidomeriidi kihtidest, mille ülaosas esineb rohkesti püriidistunud käsijalgsete ja trilobiitide kivistisi. Kuid lisaks leiab Püssinalt ka Jaagarahu lademe tugevat rahkjat paasi.
Et mitte liiga asiseks keerata, pöördun siinkohal oma päeviku poole mullusest 27. novembri õhtust.
“Enne pimenemist veel Püssina pangale. Kaljunõlvast alla. Künklik rannaniit kadakatega. Ilmus rohune astang, mis edasi minnes jõudis rannale. Pudine Jaani lademe pank.
Tormid on seda rohkem välja puhastanud, jalami klibu-kruusarannale vahutavad jõulised lained. Ja siis seal neemiku otsas kaljuplokkidest sein, varisenud kaos, kuhu lained pritsides peksavad. Ning eraldi veepiiril vägev dolomiitrahn, mis 2002. aasta suvel siin käies teisest küljest meenutas üliväga kaheksajala pead. Praegu ei hakanud sinna ukerdama.
Kustuvas valguses mõned pildid. Veesooni pudedast kaljuseinast, neist paar roostevärvilist.
Veidi kummastav, kuidas muidu pehmes Jaani lademe pangas sinna neemiku otsa see Jaagarahu bioherm eksinud.
Vastas üle vee Kessulaid oma pankrannaga. Siit “kaljusest väravast” sõitsin 2018 märtsis Kanaaridele minnes Heltermaa-Virtsu praamiga läbi. Meenutuseks: Rukki kanalis oli toona vee madalseisu tõttu liiklus võimatu ja nii need Hiiumaa-mandri vahelised praamid kolmetunniseid otsi tegid. Oli pikale veniv talv. Nüüd jälle talv tulemas. Ilgelt jäine tuul. Ilus on siin praegu, aga karm. Käed kohmetuvad. Brrr.
Virtsu tuled paistavad.”
Muide, Püssina pangal kasvab suur haruldus, odajas astelsõnajalg. Kunagi Eesti neljast taimest kolm elutses siin. Hiljem on mujaltki leitud, näiteks Tagamõisast üks, kuhu n-ö populatsiooni loomiseks astelsõnajalgu juurdegi istutatud.
On autoriteete, kes peavad seda “aianduseks”. Kaheldakse koguni, kas odajas astelsõnajalg pole kunagi mitte kellegi entusiasti poolt siia Püssinale istutatud. Ja et meil pole vaja väga võidelda selle sõnajala Eesti looduses püsimise pärast, kuna teda kasvab mujal üksjagu palju, näiteks Lapimaal.
Aga ikkagi. Mu meelest nii eriline sõnajalg nii erilises paigas oleks vägagi vaatamist väärt. Kahjuks pole ma teda senini Püssinalt üles leidnud. Eks sa otsi nõela heinakuhjast…
