Sõrvemaa ainus laialdane loopealne asub Lõu-Kaugatuma kandis. Muu Sõrvega võrreldes täitsa teine maastik laiub siin. Nii avar ja kiduralt karm.
Alvarit on viimasel ajal pealetükkivast metsast-võsast puhastatud. Muuseas leidub siin Eestis ainulaadne loonõmm kanarbikuga. Olen seda 1999. aasta kevadel kaemas käinud. Nüüd juhtus vaid kiire läbisõit mööda helevalkjat laia kruusateed, ainsa väikse peatusega Kaugatuma pangal.
Ohessaare kõrval on tegu Sõrve teise korraliku pangaastanguga. Tõsi, siin on meri jalamist kahjuks eemale jäänud. Kaljuderandi nõlva ja vee vahel levib lopsakrohune-roogne maariba. Kuid vaade siit sel oktoobri õhtupoolikul oli ikka kaunis. Helendav pank ja kadakad, tumesinise mere taustal juba raagunud, ent punaseid õunvilju täis pooppuu. Pooppuu on sõrulaste vaat et rahvuspuu. Tema jahukaid vilju lisati leivataignale, mistap lausa leivapuuks kutsuti.
Kaljusid ehtisid punerdavad valge kukeharja sukulentsed pontsakad lehed. Isegi üks eksinud maasikaõis valendas loorohtude seas. Oktoobrikuus!
Pangaastang pole kõrge, ent omapärane oma paksude räästastega, mille all kunagise mere uuristatud kulpad-tühimikud. Paaris kohas on süvend liiale läinud ja räästas alla murdunud.
Lähemalt vaadates näeb kaljuseintes valevate meriliiliate mustrit. Ohtralt koos varrejuppe, ristlõikesõõrikesi. Nende järgi on see kivim sõrmuspaeks nimetatud. Meriliiliad (Crotalocrinites rugosus) elutsesid sadade aastamiljonite aastate eest Siluri ajal, kui siin asus madal rannameri. Muuseas, Lõu rannas võib silmitseda suisa siluriaegse merepõhja
kivistunud laineviresid. Saaremaal valdavad ikka peaasjalikult dolomiidid, ent siinne Kaugatuma kihistu on jämeteralise lubjakivi avamusalaks.
