Lagedal kasvanud laiavõralised männid on Eestimaa vahest kõige silmapaistvamad puud. Ei ole teisi sääraseid igihaljaid puid meie looduses. Kahjuks leidub sääraseid mände väga vähe.
Mänd on teadagi valgusenõudlik puu, mistap varjava metsa ümber sirgudes madalamad oksad kuivavad. Samas Hiiumaal Nõmbalgi võib näha sääraseid alt kuivanud okstega põliseid puid, kunagiste pühapuude Miili ja Kabli männi asupaigas.
Ei sirgu meil naljalt enam üksikuid kaharavõralisi tulevasi põlismände juurde. On vaid need, kes vanadest, teistmoodi aegadest ja maastikest meie päevini püsinud. Esimese hooga tuleb pähe Elva Arbi mänd või siis Virumaal Padaoru mänd. Kahjuks pole mul õnnestunud veel näha kumbagi. See-eest täiesti juhuslikult sain tuttavaks Meriküla männiga.
Tulles Sillamäelt, kulges maantee mööda lagedat paepealset, kõrval pangaseina laialehiste puude lopsakus. Vahetult enne Narva-Jõesuu piiri laskub tee klindinõlvalt alla. Ning siin, otse tee servas sundis peatuma üks silmapaistev puu. Teetammi eest kaitseb ta tüve paemüüri looge, kõrval trepiastmed. Puu ümber laotud paekividest sillutis aga rikkuvat veerežiimi. Kõrgele okstele on seotud hulk linte. Mitte niivõrd pühaduse pärast, pigem on popp pulmaliste seas. Lisaks lintidele riputatavat ka pudeleid ja muud träni. Seda õnneks praegu näha polnud.
Mänd jätab tõeliselt suurejoonelise mulje. Tüveläbimõõt allosas kindlalt oma kolm jalga, ent juba üsna madalalt sirutub laiali hulk oksaharusid. Need loovad ülal ilusa, ehk veidi piiniat meenutava halja krooni. Ilmselgelt on ta olnud täislageda mänd. Nüüd aga pressib kõrvalt mets vägisi peale. Selle puu jõuline kuju tõi meelde lausa Kanaaride hiigelmännid.
Tõsi, ta pole tegelikult teab mis hiiglasuur. Hiljem netist uurides selgus, et kõrgus on (üle 20 aasta vanustel andmetel) 19 m, rinnasümbermõõt 4,1 m. Tegelikult hargneb ta sellel kõrgusel juba laiemaks, õigem oleks seega mõõta altpoolt?
Puu ametlik nimi on Meriküla või Šiškini mänd, rahvasuus aga ka Musumänd. Narva-Jõesuus ja Udrias rohkem kui sajandi eest suvitanud maalikunstnik Ivan Šiškin armastanud selle puu all istuda, maalinud nii seda mändi kui muid motiive Merikülast ja Udriast. Netist leiab viitena ühe äärmiselt realistliku männimaali tema pintsli alt, mis väga meenutab selle Meriküla männi juurest üle tee praegugi veel elus olevat männipuud. Kas aga siiski just seesama isend? Aga miks ka mitte…
Imetlusväärne, kuidas üks sajand ei tähenda männipuudele mitte midagi. Kui neil vaid lastaks elada, omas aeglases rahus aina põlisemaks muutuda.
