Kodus seina peal ripub mul väike Euroopa kaart, kuhu olen märkinud üles oma läbi kulgetud teed. Tõeliste reisisellidega võrreldes on neid muidugi naeruväärselt vähe.
Huvitaval kombel kulgevad kõik punase pastakaga veetud jooned Eestist üldjuhul edela poole. Otsekui ilmselge tõestus vanale ütlusele: kõik teed viivad Rooma.
Mu seni põhjapoolseimad sihtpunktid asuvad siinsamas kodumaal: Purekkari neemel ja Mohni saarel. Olin aastaid arvanud, et meie graniitrahnuline Lahemaa rannik on üsna seesama mis Soome – pole justkui mingit vajadust veel kaugemale põhja trügida. Ühelt põhjamaalt veel põhjamaisemale põhjamaale minek ei tundunud üldsegi ahvatlevana. Ikka kiskus pigem lõuna poole.
Kuid siis sain ma teada, et Soomeski leidub lubjakive. Ja ammu teada lugu on see, et maa äärmisse lõunaserva küünib tamme loodusliku leviku põhjapiir. Pealegi n-ö eneseharimise mõttes tasuks ikka Fennoskandia ürgsed aluskorrakaljud üle vaadata. Niisiis reisisiht: mõistatuslikud lubjakivid ja maakera ühed põhjapoolseimad tammikud graniitkaljudel.
Nii kuidagi juhtuski, et ühel juulipäeval astusid reisisellid Tapio ja Erko Tallinnas lubjakividest laotud Linnahalli juures laevale, et peagi enam mitte kuuluda Viimaste Soomes Mitte Käinud Eestlaste Klubisse.
Eesti jäi lõunasse maha. Ei kulunud kaua, kui lagedast veeväljast ilmus esmalt loodes, siis otse ees põhjas maaviirg. See tükeldus kiiresti väiksemateks ja suuremateks lappideks. Veider tunne valdas. Soome lahe ületamine tundus mulle veel suurema vaimse barjääri murdmisena kui kunagi Alpide ületamine lõunas. Jah, ja paistsidki ruskete kaljunõlvadega saared.
Peagi tekkis kummaline “nägemishäire”: ma nägin kuidagi LIIGA SUURELT. Nojah, iseenesest olin need nagu meie rändkivid, aga hiiglasuured, katkematute kaljuvormidena. Paefännina vilksatas mu peast läbi mõte, et kõik need kaljud võiks lubjakivist olla. Oo, no siis muutuks Soome saarestik paugupealt väga Aadria mere rannamaastike sarnaseks! Lubjarikkus tingiks kindlasti kohe ka tammede ja teiste laialehiste puuliikide ohtrama esinemise.
Lupja sisaldavad kivimid on Soomes aga väga haruldased ja mere ääres vist kusagil ei paljandu. Ikka valdavad vaid happelised graniidid, gneisid, rabakivid ja mis kõik veel. Need on lubjakivist märksa tugevamad ning jääajal vapralt liustikele vastu hakanud. Tulemuseks on saarterägastik, maapinna künklikkus. Möödusime Soomelinna saare kindlusest. Jah, ja ongi merel teine kallas…
Helsingi lõunasadam. Linn võttis meid vastu leebe sooja ilmaga. Tartulikku muljet loovate klassitsistlike majade järel algasid pärnapuiesteed. Murud kubinal täis istuvaid, lebasklevaid inimesi. Tallinnas selliseid toredalt olesklevaid inimlesilaid ei kohta.
Kamppi maa-alusest terminalist leidsime üles Lohjale suunduva bussi. Peamiselt juugendlik Helsingi kesklinn jäi maha. Mööda libisesid pärnad, vahtrad, kased, hobukastanid. Siin-seal hallitas mügarmäekestena kaljusid. Kaljudele on mitmel pool rajatud kiviktaimlaid, taolisi Eestis kahjuks teha ei saa. Teisalt on graniit jt aluskorrakivimid mu jaoks natukese tuimad, elutud. Neis puuduvad settekivimites sisalduvad muistsete merede elu jäljed.
Haljastuse rohimine näib Helsingis olevat üsna lõunamaiselt manjaana. Näiteks kurdlehiste rooside istutusalast kerkisid rõõmsasti õitsedes üles takjad-ohakad. Aga äkki nad peavadki seal sedasi olema? Vahest on tegemist ökovärgiga, uue suunaga linnahaljastuses?
Helsingi suur linnastu lahjenes ja kadus üllatavalt ruttu loodusesse. Tee lõikas raiutud kaljuseinu. Ühessamas paljandis olid segiläbi koos punakad, roosakad ja mustjad kivimid. Loodetud tammedest polnud aga esialgu kusagil märki. Pigem ehe, ent liigivaene taigavööde. Ikka aina männikud, segus kuuske, kaske, haaba, alusmetsas pihlakat ja kadakat. Alles mõne tunni eest olin sõitnud läbi Läänemaa, läbi segametsamaastike sarapike, vahtrate, saarte, tammedega…
