Ivar Martin Voolaid Loodusfotograaf Ivar-Martin Voolaid pildistas laupäeval, 23. novembril Hiiumaal Valipe külas kummaliselt käitunud rebast. Hiljem fotosid töödeldes avastas ta, et rebase suu oli vahus. Järgmisel päeval oli samas kohas surnud rebane.
Esmaspäeval pidid tulema jahimehed, et rebasekorjus marutaudi määramiseks veterinaarkeskusesse toimetada. Voolaid ütles, et keegi oli selleks ajaks korjuse jõudnud juba ära vedada. “Seega, jah, proovid jäid saamata,” ütles Voolaid.
Hiiumaa jahimeeste seltsi tegevjuht Anu Sarapuu ütles, et jahimees Mihkel Leivalt palus leidjal rebasekorjuse kinni katta, kuna ta ei saanud kohe kohale minna. “Jahimehe kohale minnes oli rebane kadunud, see tähendab teiste loomade-lindude poolt ära viidud – loodus tegutseb kiiresti,” nentis Sarapuu.
“Seega on väga kahju, et proov VTAsse ei jõudnud ja surma põhjust me ei tea. Samas on ka mitmeid teisi haigusi, õnnetusi, mille puhul rebane niiviisi võib käituda. Kindlasti aga võib soovitada inimestel lasta enda koduloomad marutaudi vastu vaktsineerida.”
Võis olla ka muu haigus
Veterinaar- ja toiduameti (VTA) metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise projektijuht Enel Niin ütles, et marutaudi pole võimalik diagnoosida kirjelduse ega piltide järgi, kuna sarnaseid kliinilisi haigustunnuseid võivad põhjustada mitmed nakkus- ja mittenakkavad haigused.
“Diagnoosi aluseks on ikkagi marutaudikahtlase looma ajuproovi laboratoorne uurimine. Kuna marutaud on surmaga lõppev haigus, on väga oluline, et juhul, kui selline kahtlaselt käituv loom leitakse hukkununa, tagataks, et loomaarst või mõni muu ametnik saaks kiirelt info proovivõtu vajadusest ning looma surnukeha, millest proovimaterjali saab võtta, oleks erialaspetsialisti saabumisel kättesaadav,” ütles Niin.
Jätkuvalt marutaudivaba
VTA andmetel diagnoositi Eesti riigis levinud nakkusest põhjustatud marutaudijuhtum 2008. aasta märtsis koeral Harjumaal Raasiku vallas.
2009. aasta suvekuudel leiti veel vastu Vene Föderatsiooni piiri kolm nakatunud rebast ning üks kährik 2011. aasta jaanuaris.
“See kährik on ka viimane loom, kellel marutaudi Eesti pinnal on diagnoositud,” ütles Niin.
Selleks, et riik marutaudist vabaks kuulutada, peab ühe tingimusena olema haiguse viimasest juhtumist möödas vähemalt kaks aastat. Nii esitaski VTA 2013. aasta aprilli alguses Maailma loomatervishoiu organisatsioonile deklaratsiooni, milles kuulutas riigi ametlikult marutaudist vabaks.
Praeguseks on viimasest marutaudijuhtumist Eestimaal v.a vahetu riigipiiri ala, möödas 11,5 aastat, viimasest marutaudijuhtumist Eesti pinnal enam kui 8,5 aastat ning ametliku marutaudivabaduse saavutamisest enam kui 6,5 aastat.
Kuna Valipel nähtud rebase analüüs jäi võtmata ja marutaudikahtlus kinnituseta, on Eesti jätkuvalt marutaudivaba maa.
“Juhul, kui Eestimaa pinnal leitakse uus marutaudijuhtum, siis kaotab riik oma marutaudivabaduse,” selgitas Niin. “Erandiks on ainult olukord, kus tegu on imporditud loomal leitud juhtumiga, mis toimub selgelt piiritletud alal ning epidemioloogilise uurimisega on tõestatav, et nakkus pole antud loomalt/asukohast edasi levinud.”
Üleriigiline metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine, mis hõlmas ka Hiiumaad, toimus viimati 2010. aasta sügisel.
Niin ütles, et juhul, kui marutaud mingis piirkonnas taas puhkeb, viiakse läbi erakorraline marutaudivastane vaktsineerimine. “Vaktsineerimine tehakse esimesel võimalusel, kuid selle toimumise edukuseks on vaja, et ööpäevased temperatuurid poleks alla nullkraadi.”
Kuidas sai haigus saarele?
VTA välja antud marutaudi teemalises infovoldikus on kirjas: “Piisab, kui üle piiri tuleb üks nakatunud metsloom või tuuakse haigus sisse vaktsineerimata ja nakatunud lemmikloomaga ning taud puhkeb taas.”
Küsimusele, kuidas marutaud võib saarele jõuda, vastas Enel Niin, et juhul, kui haigus diagnoositakse, viiakse läbi epidemioloogiline uuring, mille käigus selgitatakse välja, kuidas on haigus levinud.
