Margus Tabor – mina ja Hiiumaa

Margus Taborit, Linna­teatri näitlejat, teavad Hiiumaal ilmselt kõik.
Mingisuguse uhkusega suhtutakse ka sellesse, et “me oma mees” on praegu regulaarselt televiisoris ka. Seda, et tegu on pärishiidlasega, teavad mitte ainult hiidlased, vaid ka kõik need lugematud mandriinimesed, kes on ekstra sõitnud siia Marguse Mamma lugusid kuulama/vaatama.
Kui linna rutulised tööülesanded vähegi lubavad, vaatab ta ise merd sel aastal Soonleppa kerkinud maja aknast.
Alustame kaugelt. Väljaspool Eestit, mis on sinu lemmiklinn või -koht või -riik? Ja mis selle võlud on?
Peaaegu kõik maad, kus ma käinud olen – neid on umbes 50 – iga koht on millegagi võtnud enda külge kinni ja ma olen mõelnud, et siia tahaks tagasi tulla. Ja on olnud ka üks riik, kust ma tulin niisuguse kapakuga ära ja kus ma mõtlesin, et küll on hea, et see lennuk õhku tõusis ja need rattad sisse tõmbas. See oli Tadžikistan toreda pealinnaga Dušanbe, mis tähendab esmaspäeva. Mida tahtagi riigist, mille pealinna nimi on esmaspäev? Seal riigis oli nii palju korruptsiooni – vist oli sellega kolmandal kohal maailmas. Huvitav oli seda vaadata, aga see oli nii hirmus ja nii jälk, ehkki see mind väga otseselt ei puudutanud. Aga kõike seda nähes ma lihtsalt mõtlesin, et kui siit vaid minema saaks. Õnn, et meie oleme sellest pääsenud. Aga kui rääkida sellest, mis mulle meeldib, siis minu lemmikkant maailmas on Kagu-Aasia. Ja ma ei eelista peaaegu ühtegi riiki teisele. Üks neist on kuningriik, teine peaaegu sotsialistlik-kommunistlik: Laos, Vietnam, Tai, Kambodža, Birma. Nende 50 riigi hulgas on ka neid, kus olen käinud korduvalt, Tšehhis ja Portugalis näiteks.
Mis teine koht peale Hiiumaa on sul koduks, päris või vaimselt, Eestis? Miks just see?
See on Võsu, kahtlemata. See Võsu kant, Käsmu, kohad, mis seal lahe ääres on, need on kuidagi energeetiliselt nii tugevad, et seda on tunda. Meil on suvila seal. Ma mäletan 30 aastat tagasi, kui sai põhiliselt bussiga sõidetud. Astud bussist välja ja see lõhn, mis vastu lööb, see männilõhn on iseloomulik ainult sellele kohale ehkki männimetsi on mujalgi. Nüüd, kui ma olen 30 aastat suitsetajakarjääri pidanud ja mõtlen, et lõhnataju peaks olema kadunud, aga kui ma seal autoukse lahti teen – ikka see lõhn. Kas siis on niimoodi, et igal metsal, igal kohal on oma lõhn? Võsu, jah, seal ma olen lapsed suureks kasvatanud ja sellest Lahe­maa võlust olen seal osa saanud.
Hiiumaal, nii väike kui see ka ei ole, on väga erinevaid kohti nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?
On. Üks on kõik see Kõpu pool, see Kalana, Kaleste rand, ja samuti siit põhja poole minna, Tahkuna, Kauste. Kujutad ette, kui sa lihtsalt lähed metsa ja otsid seeni ja siis see mets lõpeb ära ja sealt, kibuvitsade vahelt on näha täiesti vaba rand, kus pole mitte kedagi, kus sa võid kohe vette sukelduda ja kus ei ole inimesi. Nii et erinevad kohad on Hiiumaal, võib-olla ma ei ole nii hästi kontaktis olnud selle lõunapoolse otsaga. Kuigi olen käinud ka seal, olen sattunud sinna Tohvri kanti, kus on ka imeline rand, mis on mingi Liivalõuka. Hiiumaal ei olegi sellist kanti, mis saaks inimesele mitte meeldida.
Kas leiad siin veel midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?
Iga päev, kui on võimalus. Ma olen sõbrad ka selle vankri ette rakendanud. Ma olin väga kaua sedasi elanud, et ma ei teadnud Kaibaldi liivikust mitte midagi. Ma hakkasin kohe nõudma inimeste käest, et kuulge, viige mind sinna. Ja ma mõtlesin, et igaüks teab, aga sinna jõudmine polnudki nii kerge – “kuule, vist siit, vist siit” – aga sinna me jõudsime.
Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sisustad siin oma aega?
Ma ei tee siis mitte midagi. Ja ma arvan, et oskan seda kunsti väga hästi. Mõni inimene ei valda seda üldse. Ja vahel mulle tundub, et kui ehitan endale sauna, et see on ka mitte midagi tegemine, sest ma vähemalt ei tegele oma tööga.
Kuhu sa viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilma tingimata peaksid siin nägema?
Ma viiksin neid kindlasti mere äärde, kuhugi, kus on privaatne, kus nad näevad kogu seda looduse ja mere ilu ja vägevust ja inimtühjust – vaat, see on kõige unikaal­sem asi, mis on Hiiumaal veel säilinud.
Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavaliku mitte üleliigne avarus. Kuidas need sind mõjutavad ja kuidas oled nendega kohanenud?
Võib-olla ma olen ebaõiglane Hiiumaa ettevõtjate vastu, aga mina naudin kõike seda. Seda väikest paratamatust, mis on. Ja see on ju hiidlasi kogu elu saatnud. On see väike paratamatus olemas, et ma saan siia vee taha ära. Tead, tänapäeval on kõik need meilid ja kõned, mis sulle tulevad, ikka saadakse
sind kätte, aga siin sa saad omi asju teha. Midagi ütleb neile inimestele, kes mind taga ajavad, ka see, kui ma ütlen, et ma olen Hiiumaal. Nad saavad ka aru, et ma
olen mere taga, et see ühendus ei pruugi olla nii stabiilne, et siit tagasi saab ja nad võib-olla ei tülita mind nii väga. Neile jääb ikka selline mulje, et ta on Hiiumaal, tähendab ega teda sealt kerge kätte saada ei ole ja see, kui ma olen siia jõudnud, annab mulle mingisuguse turvatunde.
Kas sind peale nende raskuste veel miski tõsiselt segab?
Mind ei sega nagu miski. Ei sega.
Kui saaksid vabalt valida, siis mida a) tooksid Hiiumaale juurde, mida meil pole b) millest tahaksid lahti saada, mis meil on?
Ma püüan selle näite tuua. Igal suvel on minu jaoks tähtsündmus see Home­coming-festival. Ja ma mõtlen, et millised inimesed on Hiiumaaga seotud ja kelle nad endaga kaasa toovad. Soovin, et kui veel mingisugune grupp inimesi sattub siia, kes Hiiumaad enda omaks peavad, et nad kõigest hoolimata tunnevad väikest auvõlga või kohustust või rõõmu seda ka kohaliku elanikkonnaga jagada, see oleks väga tore. Sest kui ma esimest korda sattusin sinna Kõpu rahvamajja ja nägin, millised muusikud esinevad. Kellele? Kadakatele ja mändidele, noh, hea küll, mõned inimesed olid ka. Kellele? Mis toimub? See on nagu väga tore. Ja mida ma ei taha – seda, et igasugused inimesed siia sattuvad ja kanda kinnitavad. Mõelge sellega, mida tahate, kõik see, mis on massikultuur, jumal teab mis röövturism, kes teab mis uudistajate karjad. Mulle küll meeldib, et võrreldes suure Saaremaaga, kus inimestel tundub, et teil läheb siin turism hästi, te oskate raha teha, teil on kõik korras ja seal Hiiumaal pole midagi. Vaata, missugune on Kuressaare kesklinn ja milline on Kärdla kesklinn. Ma mõtlen, et jumal tänatud, et kui inimestele see mulje jääb, sest nad ei süvene, et hoidke eemale, pole vaja siia tulla, teil on palju paremad tingimused mõnes teises kohas.
Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?
Mina tänu oma tööle, ma pigem tulen kultuuri eest peitu, putkan ära. Kui see kuskil üldse ei õnnestu, siis on see Hiiumaa. Kui sa suvel mõtled, mis siin tegelikult toimub – kõik, kes siin midagi teevad, kes siin elavad, suvehiidlased või nädalavahetushiidlased, nad siis pakuvad ka seda, mida neil on. Kuidas ma seda kultuurinälga kustutan – siis tulebki oma regioonis võtta kõik, mida pakutakse. On see siis külaseltsi ettevõtmine või kui keegi on oma pildid pannud kuskile ülesse või toimub mingi kontsert, siis saab seda võtta, see on sulle peaaegu kätte toodud. Tegelikult on kultuuri eest Hiiumaal raske suvel põgeneda. Nagu ikka, see meri on kõik sul käes, ta ei kao sul ära ja ta on kõik sul nagu kandikul ja kui sa mittemidagitegemisest väsid, siis ainult siruta käsi ja kultuur on sul kukil.
Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri­inimene? Milline ta on?
Jah, ta on teistmoodi. Vaata, ma olen ise hiidlane ja ma leian, et mandriinimene on hoopis teistmoodi. Mul ei ole mingit tahtmist mandri­inimeseks saada. Räägitakse naljasoonest ja kõigest sellest, aga mu meelest see on – võib-olla kõigil saare elanikel – see paratamatus. Ta sunnib inimest natuke, noh, ütleme, et inimestel on alati selline tunne, et tema on maailma keskpunkt ja naba ja siis nad on õnnelikud, kui kõik läheb nii, nagu ta tahab. Aga see transpordi ja mere värk, see taltsutab inimese ego natuke maha. On olemas ka paratamatus ja arusaam, et mina ei ole maailma keskpunkt. See tuletab iga hetk meelde, et loodus on võimsam kui mina ja mitte midagi teha ei ole. Ja see võib-olla mingis muus situatsioonis annab hiidlasele selle eelise, et ta ei trügi seal rind ees läbi. Tal on sisse kodeeritud, et see võib kõik nii olla, et mina teen oma tahtes kõige parema, aga see kõik ei lähe niimoodi.
Kuidas sind on omaks võetud?
Vaata, kui sa Hiiumaal midagi teed ja endast midagi annad, nagu see “Mamma lood” on olnud… Ma olen ju kogu aeg hiidlane olnud, aga tänu sellele sidemele olen ma rohkem hiidlane uuesti, rohkem oma. Ma arvan, et ma olen neile inimestele, kes on vaatamas käinud, andnud rohkem ja nemad mulle vastu ka. Ega ma muidu asjata ei ole ennast selle maalapiga viimasel aastal eriti sidunud, et oleks püsiv koht ka.
Nüüd siis: mis need head asjad siin on, mis sind siia tõmbavad?
Inimene ei saa aru, et kui ta kusagilt ära läheb, kas ta jääb siis millestki ilma. Kui mu vanaema suri siin ja siis tuli see omandireform, omanikud said selle maja tagasi, siis korraga oligi selline situatsioon, et mul polnud Hiiumaale enam asja. Ma tundsin, et mis ma siin ikka käin. Peaaegu aasta üldse Hiiumaal ei käinud, sest kõik oli läinud. Siis ma pidin tulema siia midagi tegema, mingisse žüriisse või kutsuti mind esinema või, tulin Hiiumaale ja sain oma sõpradega kokku. Siis ma sain aru, et mul on siin tohutult head sõbrad, kelle juurde minna. Siis hakkas see ring uuesti toimima. Siis sain aru – kui ma ei olnud siin Hiiumaal tükk aega käinud ja kui ma siia tagasi tulin – et siis oli küll niimoodi nagu öeldakse, et see paik, kus sa sündinud oled ja kui jalatald jälle seda maad puutub, kust sa pärit oled, siis on see selline vääramatus, kutse tagasi. Ja siis ma sain küll aru, et nii ongi – et see, kus sa sündinud oled ja kui su jalg jälle sinna astub, see on suur asi. Siis sa saad äkki aru, kui tähtis see sulle on.
Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?
Põhiline on, et hinnataks, säilitataks seda looduskeskkonda, mis meil on. Minu arust see ongi see kõige tähtsam, mis meil on. Kui jäävad veel need täisehitamata rannad, need puutumata metsad, siis elab siin hiidlane edasi ja siis mahub siia suvehiidlane ja mahub siia nädalavahetushiidlane.
Kas sul on lugu või anekdoot, mis sinu jaoks iseloomustaks Hiiumaad või hiidlasi?
Oli kord, ilmselt pärast vana­ema matuseid, kui olime tädiga siin. Olime just korteri tühjaks teinud, nagu uus omanik tahtis, tuleme Helter­maale ja saame teada, et praam ei lähe. Võimalik, et oli pühapäev ka veel. Pidime siis tagasi Suuremõisa minema ja meie ainus mure oli see, et uus omanik poleks veel jõudnud kušetti ära visata, et oleks koht, kus magada. Ja siis tuli sadamasse üks naine, kes ütles: “Mis see tähendab, et laev ei lähe, ma pean sinna saama, ma pean sinna saama. See on korra­lagedus, kui laev ei lähe.” Ma ütlesin talle: “Proua, see laev ei lähe.” “Kuidas te saate seda niimoodi võtta,” karjus ta. Ma ütlesin, et ma ei saa seda kuidagi võtta, see lihtsalt on nii – täna see laev ei lähe. Proua edasi: “Kuulge, ma olen rahvamaja juhataja. Võtmed on minu käes. Inimesed tulevad hommikul sinna ja nad ei saa sisse.” Ma ütlesin, et nii siis lihtsalt on. “Kuidas siis on niimoodi?” küsis tema. “Inimesed tulevad homme hommikul kokku, ütlesin ma, lähevad sinna rahvamaja juurde ja uksed on kinni. Lihtsalt ei saa sisse, nad lähevad laiali, sest sind ei ole seal,” vastasin. Proua oli närvis ja küsis: “Mõtlete nii või?” Mina vastasin, et see ON nii. Ja siis see naine rahunes maha, talle jõudis kohale, et ta ei lähe, sest ta ei saa minna, olgugi need võtmed tema käes ja et elu läheb edasi. See ongi see lugu ehk hiidlaseks olemise ja mandri­inimese väike vahe.

Küsis HARRI RINNE