Täna, 23. augustil möödub 30 aastat Balti ketist, mille moodustasid Eesti, Läti ja Leedu inimesed. Seistes inimketis, näitasid Baltimaade rahvad oma ühist tahet elada vaba rahvana vabal maal. Ei puudunud selles ketis ka hiidlased.
“Hiiumaalt väljus eripraam. Ave Alavainul oli kaasas sinimustvalge ja kapteni loal ning toel tõmmati meie armas trikoloor punase plagu asemele masti. Kõik hingasid ühes rütmis, oli ülimalt ülev tunne! Seda tunnet peaksime ka nüüd rohkem tundma, selmet viha õhutada,” kirjutas sotsiaalmeedias Ester Liit, kes seisis Balti ketis koos vanima pojaga.
Üllar Laid, kes tollal oli 14aastane, läks Balti ketti seisma koos õe Sülviga. “Ema ja isa töötasid metsamajandis ja sealt läks buss. Läksime õega kahekesi, tema oli täiskasvanu, ema jäi õe last hoidma ja isa ei tulnud kaasa. Ema ja isa viisid meid hommikul vara autobaasi väravasse. Mäletan, et me ei mahtunud metsamajandi bussi peale ja organiseeriti ümber nii, et me läksime Hiiu Kaluri bussi, bussijuht oli Tustit Mihkel. Järgmise asjana mäletan, kuidas Märjamaa ristist Rapla poole keerasime, siis mäletan, kuidas bussid ära pargiti… Edasi läksime jala ja oli palju ootamist enne, kui see hetk kätte jõudis. Kellelgi oli kaasas transistorraadio, mis meie ees mängis… Kätest kinnihoidmise hetk oli hästi ülev. Võimas. Pidulik ja pühalik.”
Maie Jeeser, kes tollal töötas looduskaitsjana ütleb, et palju pole tal sellest meeles, aga oma märkmetesse on ta Balti keti kohta kirjutanud nii: “Need, kes läksid, ei kahetse seda kunagi. Oli jälle ülev ja uhke tunne olla selles pikas ja üksmeelses rahvamassis. Vaatamata sellele, et kett oli kuussada kilomeetrit pikk, jagus Rapla lähistel inimesi topeltridadesse.”
Naljaka seigana on tal meeles habemega mees mootorrattal, kes meenutas väga tollase Interrinde üht juhti Jevgeni Koganit. Mees sõitis ketis seisjatest mööda ja hüüdis: “Ma ei ole Kogan, ma ei ole Kogan!”
Aleksander Vanjuk töötas tollase metsamajandi puidutööstuses ja käis samuti Balti ketis. Kaasas oli tal tütar Kristel, teine tütar Merike oli võistlustel ja ta ei saanud tulla. Inimketis seisid hiidlased tema mäletamist mööda kusagil Rapla pool ja ta mäletab täpselt, et ühest käest hoidis kinni tütar, teisel pool Maiste Kalle. Transistorraadio oli kaasas ja sealt tuli see sõna: “Vabadus!”, mida kõik kaasa kordasid. “No ei oska ütelda seda asja,” jäi ta hätta tollase tunde sõnastamisega. Hirmu igal juhul ei olnud. Oli ju Hiiumaal tollal vaiksem ja suurt midagi ei juhtunud, nagu juhtus Tallinnas või Tartus, kus punkareid vangi pandi.
Ka EPT tollane juhataja Eelar Pisa püüdis meenutada Balti ketis käimist, kuid paljugi on ununenud… Talle meenus, et sõitu organiseeriti n-ö ülevaltpoolt ja kuna EPT-l oli buss olemas, siis pandi buss täis ja mindi. Meeles on ka see, kuidas sinimustvalge laevamastis lehvis. Ta ei mäleta seda, kes hoidis tema paremast, kes vasakust käest, aga tunne on veel meeles: “Õnnis tunne oli.”
