Elu läheb edasi. Vaevalt olime Kritist ilma jäänud (kes, nagu nüüd üllatuslikult selgus, elas peagu veerandsaja-aastaseks – sündinud 1997!), kui majja sigines uus kass. Tõsi, ta tuli siia vaid väikest puhkust veetma, õigemini toodi külalistega kaasa.
Tema on mitutpidi Kriti vastand. Esiteks isane ja ruuget värvi. Ja alles väga noor, saab peagi neljakuuseks. Ning üleüldse korteris peene elu peal. Mäherduse pagasiga ta reisis, vaata ja imesta! Näituseks suure aknaga seljakott, milles hea kaasa tassitud saada. Teiseks võimas kemmerg, terve omaette majake lausa. Sees spets graanulid, mis kassipissi muudab tahketeks küpsisteks, mida mugav koristada. Ning siis mänguasju nagu inimlapsel. Muidugi karvased hiired ja suisa pehme elutruu forell ja puha.
Niisiis, saagem tuttavaks: Endel Kellap. Kui ta hea kass on, siis on Endel, kui pahandust teeb, siis Kellap. Nime saanud teadagi tolle kohtlasevõitu nohikliku TV-tegelaskuju järgi. Kui päris aus olla, siis ega tal otseselt Endel Kellapile omaseid iseloomujooni ei paista justkui olevat. Ikka kass nagu kass ikka. Vahib oma ilmsüüta silmadega sulle otsa, võludes kõiki kuis aga jaksab.
Et veel lapseohtu, siis on Endel kohutavalt uudishimulik. Kõik pakub talle siirast avastamisrõõmu, igale poole peab tema ronima. No igatahes söögilaualt kupatasin ma ta kohe maha! Mulle üldiselt meeldivad loomad, kui nad on hästi kasvatatud. Eks see Endel nõua veel omajagu kasvatamist. Teisalt saab ta oma nooruse tõttu palju andeks.
Ega ta erilist pahandust jõudnud siiski korda saata. No ajas mõned pudelid ja ämbrid ümber, pole hullu. Aga vat ahju ronimine olnuks küll paras katastroof. Tuld alla tehes pidi valvas olema, et Endel koos puudega sinna sisse ei poeks. Oi, võib vaid kujutleda seda tuhaolevust, kes sealt noolena välja üle vaipade ja sohvade oleks sööstnud.
Niisiis ahjuga läks õnneks. Aga tolmutorte hakkas küll põrandale siginema. Kassile omaselt pidi Endel ju kõik kõige varjatumad sopid läbi pugema, tuues sealt tolmuharjana kraami lagedale.
Väga meeldis Endlile tagakonku. Kui aga uks poikvele juhtus, nii tema märkamatult sinna kadus. Ja siis jälle otsiti taga, et kuhu küll tema jäi. Eks ta konkusse jäi. Häält seal aga kah ei teinud, ainult heal juhul kobistas vastu ust. Ja siis pääsedes sööstis kui rakett. Endlile meeldib üldse teha uhkeid parkuurihüppeid. Vaatad, et justkui Maa raskusjõud talle ei kehtikski.
Endli lemmikumaks magamisasemeks sai rullikeeratud narmasvaip. Kuidas ta selles pooleldi püsttorus küll end mõnusasti oskas tunda, mitte ei mõista.
Nõndaks, aga ega pikemalt oskagi Endlit tutvustada. Jäi ta külaskäik ju natukese lühikeseks ning eks ta elu ole kõik veel alles ees. Iseasi, kui väga seiklusrikkaks ühe korteris resideeruva pealinnakassi elu muidugi üldse kujuneb. Näis…
TAPIO VARES
