Hiiumaa vist pikim katkematu liivarand kulgeb piki Kõpu põhjarannikut.
Sekka küll üritavad väiksed rändkividega neememuksud vaheldust tuua, kuid minu jaoks on see rannik siiski natuke liiga lage ja alasti, ühetooniline.
Sootuks teine lugu on Kõpu lõunarannikuga. Siin vahelduvad eri rannatüübid mängleva kergusega. Mida kõike ei leidu: paeklibuvalle, rändrahnulisi moreensillutisi, liivaplaaže, rannaniite ja roostikke.
Läinud kuumal suvesüdamel sattusin ma üle aasta taas Kalanasse. Loodetud jaheduse asemel tervitas sel 7. juuli õhtupoolikul muidu mereline kant mandrilise 30kraadise leitsakuga. Vahelduseks Ristna neeme poolsele otsale sai sedakorda põigatud idakaarde. Esialgu pikalt mööda vägevat lubjaklibust vallranda, kus taimseks ehteks terve väli merikapsaid. Justkui looduslik kapsapõld! Et aga asi ehedam oleks, võtan siinkohal appi seal tehtud päevikumärkmed.
“Paekliburand lõppeb siinkohal, mereni ulatuvat mageveesoont märgib rannasanglepp, aga ka saar, lisaks kased. Kibuvits õitseb. Seni oli vaid monotoonne kidur männik. Kuiva ojasuudme ümber levib rändrahnuline rannaniit. Üllatav on leida paar tikripõõsast. Murust kaljuranda ilmestavad vareskaerad ja palderjanid.
Tähelepanuväärsed on suurte kerajate seemnesarikatega putked. Tegemist on kikkaputke alamliigi rand-kikkaputkega (Angelica archangelika subsp. litoralis). Eestis levib see tegelane paiguti maa lääneosa luhtadel ja rannaniitudel. Siin kiduravõitu Kalana idaotsa rannaniidul paistavad nad oma julges lopsakuses teistest taimedest kõige enam silma. Muide tüüpliiki, harilikku kikkaputke, peetakse Põhjamaade üheks esimeseks köögiviljaks. Tema juured olla parimad sügisel, mil sisaldavad enim suhkruid. Eestis on harilik kikkaputk väga haruldane. Kunagi kultiveeriti teda ka Eestis, hiljem on leitud metsistunult. Huvitav, kas rand-kikkaputk kõlbab süüa? Igaks juhuks lõikan ühe seemnekera kaasa. Seda toredat taime võib aias ka niisama ilu pärast kasvatada.
Sellest kikkaputkede alast idas muutub rand järsult graniitsillutisega kaetuks. Sanglepad ja männid peegeldavad õhtupäikses vaiksel lahekaarel. Taamal helendab Kaleste liivarand. Mees laseb võrku sisse.
— 8.30 vööndiajas. Veel on päiksevalgust rannas ja puis. Sääskede kihin tugevneb. Ja õudus: kõikjal metsa kohal võbelevad sääskede sambad. Sellist asja pole ma varem näinud! Sääski peab seal küll miljard olema! Üle 2 m kõrged on kindlasti need võbelevad uduõrnad putukasambanõelad.
Poolik noorkuu on lõunataevas. Meri hakkab taevaga üheks lõputuks roosakaks peegliks saama. Kostab õrnu veenilpseid vastu kive. Sääsesammaste ähvardav vihin on vastuolus suure rahuga. Lollid rannakärbsed tüütavad.
— Kaks tundi hiljem. Metsa tagant Kalanast haugub koer. Kuurada merel, tontlik valgus, justkui hämaruseks hakkab kiskuma. Õrn tuul, kaheksateist soojakraadi. Tuul hingab kirdest, metsa tagant. Kuna maa poolt, siis on õhk kuiv siin rannikulgi.
Poolkuu kullendav, nukker-üllatunud “oo”-suuga nägu vaatab vastu. Taevas on hägu-sudu-soe nagu vahemerelisel kevadel.
Sääsetornid on vaikinud, ükski imeja ei tulnud õnneks ründama. Idast õhkab aina sooja. Uskumatu lõunamaine olek siin merelises, Eesti ühes läänepoolseimas tipus.”
