Liverpool – mitte ainult jalgpall ja biitlid

Suurbritannia külastamisega ei raba tänapäeval enam kedagi. Odavlennufirmad lendavad ja Eestis on igas suguvõsas keegi, kes Briti saartel alaliselt elab – õpib, töötab, on mehel või lihtsalt vaatab pikemalt maailma. Kuid Ühendkuningriik koosneb paljudest paikadest, mis lähemat tutvumist väärt.
Liverpooli linna teavad eestlased läinud suvest alates kui Ragnar Klavani kodu. Teda lootsime näha meiegi, kui muretsesime piletid FC Liverpooli mängule Londoni Chelseaga. Paraku istus Eesti jalgpallur selles kohtumises pingil ja tema koduklubilgi läheb alanud aastal kehvasti. Jaanuari viimasel teisipäeval teeniti ehtsas Inglise uduvihmas liiga liidrit võõrustades siiski viigipunkt, löödi värav, tõrjuti penalti ja jalgpallielamus oli vägev.
FC Liverpooli jalgpalliklubi on vaidluseta üks maailma jalgpalli suurtest ja ajalooga meeskondadest ning kui staadionitäis rahvast enne avavilet võttis üles selle meeskonna hümniks kujunenud laulu: “You’ll never walk alone”, tuli kananahk ihule küll.
Tragöödia ja triumf
Seesama meeskond, kus nüüd eestlastel oma mees, kellele pöialt hoida, domineeris Euroopa klubijalgpallis võimsalt aastatel 1973–1985. Selle ajastu lõpetas publiku seas kümneid ohvreid nõudnud tragöödia Heyseli staadionil Brüsselis 1985. aasta Meistrite karika finaalmängu ajal. Vaid neli aastat hiljem leidis Liverpooli mängul Inglismaal aset veelgi suurem õnnetus Hillsborough staadionil, kus kaotas elu pea sadakond inimest. Õnnetused sundisid briti jalgpalli(huligaanide)kultuuri tõsiselt ümber­mõtestama ja praeguseks on staadionid tulisest kaasaelamisest hoolimata palju turvalisemad paigad.
Kõiki neid sündmusi FC Liverpooli ajaloos meenutatakse ometi tänini nagu ka tosin aastat tagasi aset leidnud “Istanbuli imet” kui taas Euroopa klubijalgpalli tähtsaima sarja finaali jõudnud FC Liverpool tuli teisel poolajal välja 0:3 kaotus­seisust ja võitis kokkuvõttes penaltidega. Ühe lausega öeldes: Liverpoolis saad aru, et jalgpall on midagi palju enamat kui lihtsalt mäng.
Miljardi plaadi poisid
Teisegi, üleilmse religiooni mõõtmed võtnud nähtuse meenutusi kohtab selles sadamalinnas igal sammul.
The Cavern Club tähistas selle aasta jaanuaris oma 60. sünnipäeva. Ja kuigi kitsaste keldrivõlvidega muusika­koht jäi juba kaheksa­kümnendate keskel ette rajatavale maaalusele rongiliinile, oli klubis nii palju väge, et selle tuhanded tellised klopsiti hoolikalt mördist puhtaks ja nendest ehitati samasugune kelder üles teises kohas Liverpooli kesklinnas.
Just algses The Cavern Clubis nägi manager Brian Epstein esmakordselt John Lennoni, Paul McCartney, George Harrisoni ja Pete Besti ansamblit ning talle tundus, et poistest võib asja saada. Ja kui 16. augustil 1962 asendas Besti Ringo Starr, oli sündinud miski, mis ületas popmuusika piirid enamgi, kui Liverpooli jalgpalliklubi on ületanud ühe lihtsa sportmängu omad. Ansambli The Beatles plaate on praeguseks müüdud üle miljardi.
Taastatud The Cavern Clubis võib õlle tellida tänagi, vaadata riiulitest kuulsuste kitarre ja muid rekvisiite ning kuulata tänaste biitliks­tahtjate katseid kitarri ja jee-jeega tähelepanu tõmmata. Ja sadamadokkides, millest saanud moodne ostu- ja meelelahutuskeskus, leiab muuseumi, kus “Liverpooli neliku” lugu põhjalikult ära seletatud on. Tasub külastada.
Liverpooli linnas on vaatamist muudki, aga oma silm on kuningas ja kõike ümber jutustada pole mõtet. Linn ja sealtkaudu toimunud merekaubandus mängis olulist rolli Briti impeeriumi suurekssaamisel. Liverpool oli paarisaja aasta jooksul peamine sadam, mille kaudu inimmassid (sh ka orjad ja Põhja-Euroopa emigrandid) Ameerikasse suundusid. Ja kui seal ookeanihõngulistes dokkides teraselt ringi vaadata, võib peaaegu ette kujutada ka parklaeva Hioma, mis 21. augustil 1848 just kusagil seal seisis.