Piret Eesmaa
Kärdla Keskväljakul on üks päkapikumaja. Roosade seinte ja kõrge punase katusega, mis on terav nagu päkapikumüts. Umbes kolme nädala tagusest ajast kaunistab selle ust ka lillades toonides kaunis lillevanik. Suurte vaateakende taga müüakse kingitusi ja lilli. Ja magusat saia. See on väljaku uus lillepood Jorjen.
“Miks Jorjen?” olen mõelnud tegelikult juba sellest ajast saati, kui poe omanik Hebe-Kai avas oma esimese kaupluse Käinas.
Nüüd sain teada: “Sest mu vanaisa, nagu vist paljud Hiiumaa vanamehed, ütles alati kõikide lillede kohta jorjen. Kui oli sünnipäevale minek, siis ütles alati, et “võtke mingid jorjenid ka kaasa!”
Ennekõike on Jorjen muidugi lillepood. Aga samas on ta nii palju muud ka. Müüb väikseid kingitusi, käsitööküünlaid, numbrikujulisi säraküünlaid, kimbukaunistusi heade soovidega… Ühesõnaga, kõike pidulikku.
Veel saab Jorjenis kohvi. Ja Kärdla Jorjenis ka Rookopli pagari värskeid saiu. Neid suuri ja pehmeid, millest mõned nädalad tagasi kirjutasime.
Sealsamas lillepoes saab ka suure avara akna all mõnusasti tugitoolis või diivanil istuda ja süüa neid saiu, juua kohvi, jälgida Kärdla elu, mis vähemalt reedel, 2. septembril oli päris vilgas.
Lillepoe uks muudkui käis ja rahvast muudkui tuli ja astus sisse.
“Tulin saia ostma!”
“Paluks mulle üks ilus punane roos!”
“Paluks mulle üks orhidee – mul tütar selline, kellest regulaarset kastjat ei ole, ainult orhidee jääb ellu!”
“Kas teil kinkekaarte ka on? Mul on sünnipäev tulemas ja siit ma kindlasti leiaks midagi meelepärast – laseksin endale kinkekaardi kinkida!” Veel ei ole, aga kohe tulevad. Praegu on trükis.
Mõni istus maha ja rääkis kohe pikemalt juttu ka. “Kivi-Jüri koht on muuseumis. Aga midagi tuleks sinna asemele panna. Ma ei tea. Äkki rahvariides inimesed. Et Käina riie näitab Käinasse, Pühalepa Pühaleppa, Reigi Reiki,” arutles üks.
Akna taga sõideti jalgratastega. Või jalutati. Sõideti ka autoga ja jäädi toppama sellel ristmikul, mille kohta just keegi rääkis, et ei julge sinna masinaga minnagi. Väga hea läbilõige Kärdlast.
“Ma olen seda maja tegelikult juba ammu vaadanud ja mõelnud, mis ma siia kõik teeks, kui see oleks minu kinnisvara,” ütles Hebe-Kai, kes praegu on siiski vaid rentnik. “Kärdlasse tahtsin ka juba ammu poodi teha, sest elan ise siin lähedal. Oleksin vist teinud isegi siis, kui oleks pidanud konkurendiks tulema.”
Lillede sisse sattus Hebe-Kai juba 12-aastaselt, kui töötas ema sõbranna lillepoes Haapsalus, et koera ostmiseks raha koguda. “Eks mind palgati rohkem selliseks vaasipesijaks ja põrandapühkijaks, aga natuke lubati kimpe ka teha.” Vahepeal tuli muu elu vahele, ent Hiiumaale kolides naasesid õied ta ellu. Lisaks kodus peenarde kujundamisele alustas ta 2012. aastal ka õpinguid Hiiumaa ametikoolis. Esialgu maastikuehitaja ning vaid aasta hiljem ka floristina ehk ühe aasta õppis ta kahte eriala korraga. Vastuvõtt floristi erialale käis üle aasta ja ta ei tahtnud oodata. “Kui teistel inimestel valmib krundil kõigepealt maja ja seejärel hakatakse aeda kujundama, siis minul oli vastupidi – mul olid kõik peenrad enne maja valmis!” Peenarde planeerimine käis nii: “Kas siit on hiljem vaja kaevata? Ei. Siis panen lilled. Eks lõpuks ikka kaevati mõnele peenrale sisse, aga ei midagi hullu,” meenutas Hebe-Kai.
“Kuidas sa jõuad?” küsisin talt. “Ma ka vaatan kodus tühja krunti, aga ei oska midagi ette võtta ja lööngi siis käega – ah, las kaevavad enne ära!”
“Jah, mul üks sõbranna ka selline, kellega koos naeramegi alati, et meil on kohe eriline anne oma elu keerulisemaks teha,” rehmas ta. Ja siis ütles: “Tegelikult, mis keeruline! Väike stress peabki olema!”
See on ettevõtliku inimese hing äkki. Kuigi heaks ettevõtjaks Hebe-Kai end ei pea. Aga lisaks kahele poele töötab ta ka ametikoolis juhtõpetajana ja armastab seda tööd nii väga, et pole enda sõnul kunagi tundnud, et ei tahaks tööle minna.
Kahe poe pidamine peaks justkui tähendama rohkem tööd, kuid Hebe-Kai sõnul andis see hoopis aega juurde. Kahe asemel kolme töötajaga on poole lihtsam aega planeerida ja toimetada. “Saan ehk isegi täide viia mõned Jorjeniga seotud unistused, milleks seni aega pole jätkunud – teha töötubasid, luua kodulehe, korraldada üritusi!”
Üks klient küsiski: “Millal siis Käinas jälle näeme?”
“Kas juba igatsed?”
“No ikka korra päevas tahaks sind näha!”
“Korra päevas?!”
“No hea küll, vast saan ka korraga nädalas hakkama.”
Selline mõnus vestlus, väike nali ja hubane õhkkond täitsidki Jorjenit terve selle aja, mis ma seal istusin. Ma arvasin, et mul on loo kirjutamiseks vaja intervjuud ja nii veetsin seal kaks tundi oodates, et Hebe-Kail tekiks mahti. Aga tal ei tekkinud. Inimesi käis nõnda palju. Ja lugu hakkas võtma hoopis teist vormi. Nii palju asju juhtus, kuni ma seal akna ääres lihtsalt istusin!
Kui koolipäev lõppes, täitus väljak lastega. Poest astusid läbi ka Hebe-Kai lapsed. Kummalgi sõber kaasas. Korraks istusid diivanile maha, mõtlesid, mida edasi teha ja läksid siis oma teed. Koolikotid jätsid emale. “Eks üks põhjus, miks ma Kärdlasse tahtsin poodi teha, oligi olla lastele lähemal,” rääkis Hebe-Kai. Teised tööd on üks Suuremõisas, teine Käinas.
Seal niimoodi istudes ja seda kõike jälgides hakkas kogu see lugu jutustama millestki muust kui sellest, kuidas Hebe-Kai poe püsti pani. See hakkas hoopis rääkima elust väikelinnas. Sellest, kui vajalik on ühele väljakule, et seal oleks poode, inimesi ja elu. Jalakäijaid ja jalgrattureid. Kohti, kuhu sisse astuda. Paar sõna juttu vesta. Ehk isegi midagi kaasa osta, aga tunda, et tänu sellele oli tänane päev natuke erilisem.
Lillepood küll, aga mitte ainult. Isegi mitte ainult lille- ja kingipood värskete saiakestega. Üks oluline rakuke linnasüdamest hoopis, mis pumpab elu kogu väikelinna vereringesse.
