Langenud tähe sugulased

Piret Eesmaa

Kärdlas mere ääres asub üks kollane punase kivikatusega maja. Hästi armas. Vahepeal oli seal kordon. Nüüd on Kordon. Koht, kus resideeruvad kunstnikud, kes oma töös on dialoogis arhitektuuri ja keskkonnaga. Augustist septembrini on residentuuris Marit Mihklepp.
Vestlesin temaga sealsamas Hausma tee äärses aias, otse meteoriidikraatri sees, ääres või peal. Värskelt oli toimunud Artist Talk ja Walk, kus kogunenud seltskond kõndis maha ligi­kaudu viis kilomeetrit just meteoriidikraatriga seotud radadel sellestsamast ka vesteldes. Neidsamu, Hiiumaaga kokku põrganud meteoriidi ja tema jäljega seotud lugusid ongi Marit siia otsima tulnud.

Ta on kunstnik, kes tegutseb igapäevaselt Hollandis. Residentuur Kordonis on pakkunud talle võimaluse tulla tagasi kodumaale. Mul on teda kuulates hästi imelik olla. Mitte halvas mõttes. Lihtsalt see tunne, kui teed midagi, mis sunnib su aju hoopis teistmoodi mõtlema kui harjunud oled ja siis sa alguses ei oska kuidagi ja proovid ikka uuesti vana radapidi uude kohta jõuda. Kipun mõtlema, nagu oleks ta teadlane. Kui ta räägib tunnetusest ja suhestumisest, tahan justkui tagasi küsimuste-­vastuste maailma, kus on metoodika, hüpotees ja lahenduskäik. Marit tegeleb uurimisega küll – loeb raamatuid ja vestleb teadlastega, aga ta ei taha kirjutada uurimust. Ta tahab jutustada lugusid, mida räägivad meteoriidikraatri kohta inimesed, aga ka taimed. Ja kivid. See viimane ongi ilmselt see, millega mu ajul on nii raske toime tulla.

Sest kuidas kividega suhelda?

Jah, hoopis teistmoodi kui inimestega.

Marit rääkis ühe loo oma residentuurist Kanadas, kus üks sõber tõi talle stuudio ukse taha suure kivi. Marit ei jaksanud seda liigutadagi ja nii see kivi lihtsalt seisis seal ukse taga, kuni ühel päeval läks ta sellele kogemata pihta. Kivi hakkas võbelema ja selle liikumine kajas betoonpõranda ja kõrgete lagedega ruumis niimoodi vastu, et see kõlas täpselt nagu südame­löögid. “Ta oleks nagu ellu ärganud!” ütles Marit
ja tõi paralleeli inimsuhtlusega, kus samuti ei pruugi kontakt kohe tekkida. Mõnikord ei teki üldse. Selle juhtumise peale aga palus ta inimestel tuua stuudiosse kokku erinevaid kivisid ja vaatles siis, millised kivid kuidas võnguvad. “Neil kõigil oli oma hääl!” ütles ta.

Unenägu, millest kõik algas
Kärdla meteoriidikraatri juurde kutsus teda Kordoni kuraator Ann-Mirjam Vaikla pärast seda, kui Marit rääkis talle oma unenäost, milles nägi, kuidas tema vanaisa ja Kaali meteoriit on sugulased, sest meteoriidi raud on läbi erinevate kehade jõudnud tema vanaisa sisse. “Kõigepealt meteoriit kukkus, siis ta sattus Saaremaa mulda, taimed hakkasid selles mullas kasvama, minu vanaisa sõi neid taimi ja nii sattuski meteoriit tema verre ja see tegi neist veresugulased.” Nii kummaline ja nii loogiline ühekorraga, kas pole?
Mariti uudishimu kunstnikuna on eelkõige suhtlus ja suhestumine mitte-inimestega. Näiteks küsimused, kas nad on elus või elutud, kuidas muutuda sama aeglaseks kui nemad, jne. Sealjuures arutleb ta selle üle, kuidas mõelda mitte-inimestest ilma hierarhia ja omandisuhteta. “Me nimetame kivisid ja mineraale loodusvaradeks, aga see, et räägime neist kui “varast” näitab, nagu meie oleksime nende omanikud,” arutles ta. Ta ei pea seda tingimata õigeks. Vähemalt tema tunnetuses on nad lihtsalt teistsuguse ajatajuga olendid, kes on meiega võrdsed.
Lisaks Kärdla kraatrile uurib ta ka Kaali ja Neugrundi kraatri lugusid. Kaali puhul saab ta rohkem töötada inimeste poolt kogutuga – rahvalugude ning arhiiviga, viimase kahe puhul aga püüab ta rohkem kuulata ja vaadata mitte-inimeste lugusid. Ta ei viibi Kordonis kogu aeg. Esimest korda oli ta siin augusti teisel nädalal ja uuesti tuleb talvel. Ühe tegevusena jalutas ta koos Ann-Mirjamiga Aia tänaval ja kuulas arteesiakaevude vulinat.
“See ei tähenda muidugi, et kohalike inimeste lood mind ei huvitaks,” ütles ta. “Kunagi ei tea, kelle lugu mingi arusaamiseni viib ja paar inimest ongi juba magusad niidiotsad kätte juhatanud.” Talvel siia tulles plaanib ta just rohkem inimestega suhelda.

Teistmoodi lood, milleks tuleb aeglustuda
Pikapeale hakkan ma harjuma selle mõttega, et kõik ei pea olema sõnadega seletatav. Lugusid, mis helisevad arteesiakaevude sulinas, tuleb kuulata teistmoodi.
Kunstnik ja Biotoopia kuraator Peeter Laurits,
kes ka Kordoni Artist Talkil osales, on Maritile öelnud, et teiste eluvormidega suhtlemisel on tähtis empaatia ja kujutlusvõime. Marit selgitab seda läbi ühe väga aktuaalse põhimõtte – aeglustumine.
Kivid on olemas olnud mitu miljardit aastat. Kärdla meteoriidi maastik on eksisteerinud sadu miljoneid aastaid. Elanud üle jääaja. Olnud esialgu üldse vee all. Tõusnud pinnale. See on hoopis teistsugune ajatunnetus. Inimesed liigina, kelle elu on vaid keskmiselt 74–82 aastat pikk, ja kes elavad seda ka kiirustades, ei saagi ilma oluliselt aeglustumata nende lugusid mõista. Üks teema, mille kaudu mina Mariti maa­ilma natuke paremini mõistma hakkan, on keel. Ta tegeleb palju küll lugudega, mida ei räägita inimkeeles, ent keele poeesia on tema jaoks samuti väga huvitav ja oluline. “Eesti keeles on üsna palju ruumi vaikusele,” ütles ta näiteks. Ja ma mõtlen kohe sellele, kuidas inglise keelt õpetades öeldakse meile tihti: “Inglise keeles on palju rohkem sõnu kui eesti keeles.” Olen isegi kuulnud, nagu oleks eesti keel sellepärast vaesem. Ma ei ole kunagi tahtnud sellega nõustuda ja kui Marit ütles seda vaikuse asja, sain kohe aru. Just. Meil on vähem sõnu. Sest me räägime vaikides. Meie keel jätab sellele ruumi. See ei ole vaesem.

Ta ei tea veel, millisesse vormi ta oma töö paneb. On see heli? Näiteks Aia tänava arteesiakaevude sulin. On see õhtusöök? Valmistatud kraatrilähedastest rauarikastest taimedest. On see tekst? Meteoriidirauaga trükitud raamat. Või osaluskogemus? Üheskoos jalutades meteoriidi­kraatri kaardistamine. Kindel on ainult see, et see lõpptulemus saab teoks Kärdlas ja Kordonis. Ja peab olema valmis järgmise aasta kevadeks.
Kindlasti oli see mu ajule paras trenn, püüda seda maailma mõista. Aga ma lahkusin Kordoni õunapuu alt sirtsude sirina saatel tundega, nagu oleksin enda kohta midagi uut teada saanud. Uue vaatenurga vähemalt.
Me oleme langeva tähe sugulased. Vähemalt see osa meist, kes me iga päev arteesiakaevu vett sisse joome. Kes me meteoriidikraatri mullas kasvanud taimi sööme. Kes me siin kohal heljuvat õhku iga päev sisse hingame. Ja tänu sellele on meis säilinud iidsete kivide tarkus olla aeglasem.