Enefit Greeni avalikustatud ja Kliimaministeeriumile esitatud Loode-Eesti meretuulepargi keskkonnamõjude hindamise aruanne on vahepeal vaikinud tuuled taas korralikult puhuma pannud.
Ettevõtja ütleb, et on tehtud ettepanekuid arvesse võtnud ja veelgi paremaid võimalusi leidnud. “Ükski liik ega populatsioon tuulepargi rajamise tõttu välja ei sure,” kinnitab eksperdi arvamusele toetuv ettevõte.
Vastased aga väidavad, et ei ole mõtet tuuleparke enne planeerida ja keskkonnamõju hinnata, kui on tehtud riigipoolne strateegiline otsus, kas tuuleparki saab rajada ilma loodusväärtusi kahjustamata?
Võta nüüd kinni, kus on tõde.
Nagu keeruliste protsesside juures ikka, ongi igal ühel oma tõde. Üks pool ütleb, et on tõestatud, kuidas midagi ei juhtu, teise poole arvates kukub loodus kohe kokku. Üks ütleb, et saab ehitada, teine ütleb, et ei saa. Mõlemad pooled laovad oma väidete kinnituseks allikaviiteid.
Kogu selle virvarri keskel on tavaline kodanik, kes tahaks ka võtta mingi seisukoha. Loed ühe poole argumente ja tundub, et õigemat juttu pole olemas. Siis võtad lahti teise poole seisukohad ja needki tunduvad väga õiged. Selge on see, et kodanik ei süüvi algallikasse, et veenduda kuidas keegi on ühte või teist materjali tõlgendanud.
Vürtsiks võib veel lisada asjaolu, et riigi tuulikud jahvatavad aeglaselt. Ammu jõuab kõik meelest minna, kui protsessis mingi muutus toimub. Nii seisabki kodaniku arvamus emotsionaalsele vundamendile, sest ta on lihtsalt segadusse aetud.
Kindel on see, et selles küsimuses põranda keskele kokku ei saada ning osapooled jäävadki eriarvamustele ja keegi saab lõpuks ikka haiget.
ja