erakogu “Tänavu, kus avalikud aastapäevasündmused jäävad ära, on eriti oluline, et muudame selle päeva ise pidulikuks ning ammutame juurtest jõudu. Eesti loodus ja hiied on jätkuvalt meile kõigile avatud,” kirjutab Hiite Maja juhataja Ahto Kaasik saadetud pressiteates.
Väidetavalt olevat enne teist maailmasõda olnud tavaks tähistada sini-must-valgete ja samuti seltside ning kaitseliidu malevate lippude all rahvuslikke tähtpäevi looduslikes pühapaikades. Toonastest ajalehtedest aga võib lugeda, kuidas tähtpäevadel kogunesid tuhanded inimesed lippude all hiitesse tuld tegema, kõnesid pidama, laulma ja tantsima.
Hüva mõte, aga uurides pühapaikade kaarti, selgub, et saare nimest hoolimata Hiiumaal ühtegi hiiemetsa polegi! Mida siis teha?
Vanu metsi jääb Hiiumaal aina vähemaks ja vähemaks, varsti võime pühaks pidada iga looduskaitsealust metsatukka, mis harvesterist veel puutumata.
Kõpu poolsaarel veel selliseid on, ehkki suures osas on needki ümberringi juba lagedaks raiutud.
Palki on ju vaja ja veel rohkem pelletit, millega Euroopa ilma soojaks küttes rikkaks saada…
Läheme siis vabariigi aastapäeval Kõpu kaitsealustesse metsadesse matkama. Võtame kaasa sini-must-valge lipukese, suupistekorvi ja kuuma joogi. Soovime ja loitsime oma kodumaale ja oma rahvale häid soove, laulame ja hõiskame oma kodumaa õnneks, sest see on meie kõigi pidupäev. Nii soovitab Ahto Kaasik.
Võiksime siis loitsida ka seda, et uus valitsus suudaks vähendada (vähemalt RMK) raiesurvet Eesti metsadele. Nii nagu kirjas koalitsioonileppes.
See oleks mõistlik sünnipäevakingitus nii meie riigile kui metsale.
23. veebruar 2021
