Küll oli hea sealt vesimärjast rohustust lõpuks kõvale kuivale maale saada! Pikana kahurialuse otsast avanes vabastav avar vaade üle rannaniidu.
Siit on võsa harvendatud ja näib, et harilikud härgheinad on sellest lausa segaseks läinud – üha vaid sinililla ladvaline, kollase õie kirjaline rohustu. Kas oma pooleldi parasiitse eluviisiga nad mitte teisi taimi välja ei kurna, et sedasi nõnda valitsema on pääsenud? Siiski suudavad nõgeslehised kellukad nende ahistavat naabrust hästi taluda – siin nad siis parasjagu õitsesid kesk härgheinavaipa.
Lopsakroheline salumetsatee. Puude all valitses tükati rohekas hämarus, kus samblarahnud, maarjasõnajalgade lehtrid ning seljarohu- ja varjulille-
mustrid lõid ütlemata paeluva, miskipärast lausa eksootilisena mõjuva koosluse.
Teeservas saime piltlikult üle korrata kõrgete kõrreliste erinevused. Muidugi saluhein, teda pole raske eristada. Ent need harali peadega ei ole varjulusted, ikka üha suur aruhein. Kuid ka haruldast varjulustet jagus siia piisavalt, päris mitmesse kohta. Oma longus peadega mõjusid nad ehk natuke nukrameelselt. Parimaks eristustunnuseks osutusid kõrsi ümbritsevad lehetuped, mis on tihedalt udekarvased.
Aga kus on uimastav varesputk, see sarikaline, keda Eestis ainult Abrukal leidub? Praegu olnuks tema tabamiseks täitsa õige aeg, just õitsemise hetk. Hellel oli koht teeservas teada. Uuris ja uuris – no mitte ei leidnud. Võibolla see ühe-kaheaastane taim end see aasta lihtsalt mingil põhjusel ei ilmuta? Veel halvem võimalus, et see leiukoht on hiljutise teelaiendusega siin sootuks hävitatud.
Noh, ja üldse, suure harulduse, pori-nõiakolla kasvukohani jäi hoopis minemata. Nõndasamuti kui koerakäpaniidule. Praegu oli küllap selle ilusa ja haruldase orhidee õitseaeg. Paraku ei tõmmanud mind peale vesistel gladiooliniitudel laapsimist veel saare teise külge järgmisele märjale niidule kõmpimine. Ah, küll jõuab! Midagi peab ju ka järgmise aasta jaoks jätma.
Seevastu nägime koera-pöörirohtu, otse Metsapõllu teeservas. Helle pole teda varem siin trehvanud, arvas, et ehk koos kruusaveoga sigines siia. Taim nägi välja nagu mingi tulnukas, nagu veider palm. Ulatus mulle nabani ja lehtrina laiali kaarduvatel harudel ridamisi viljakupraid. Harude otsas helendas veel viimaseid tumeda südamikuga kellukjaid õisi. Ta elab vaid kuni kaks aastat. On mürgine nagu paljud tema sugulased maavitsaliste sugukonnas. Lapsest saadik on tema nimi mulle tuttav Kunksmoori raamatu-multifilmi kaudu. Nüüd sain koera-pöörirohtu näha siis elusuuruses. Ta levib hajusalt üle Eesti, leidub ka kusagil Kagu-Hiiumaal, ent sagedaim on Saaremaal.
Taas metsa varju. Puutüvel ajas kombitsaid laiali vihmast elustunud roheline kopsusamblik. Kuskilt tulvas haput raipelehka. Kuid polnud seal mingit raibet. Haisu tekitas hoopis tanuseen, kes sedasi meelitab ligi kärbseid, kes ta eoseid levitavad. Üllataval kombel olla kasvu algfaasis selle seene viljakehad isegi söödavad, ent kuna need võivad kergesti segi minna noore valge kärbseseenega, tasuks sellisest roast parem hoiduda.
Möödaminnes põikasin läbi ka kilpjalakaasikust. 2003. aastal vapustasid kilpjalad siin oma lausa troopilise vägevusega, ulatudes üles tõstes üle mu pea. Nüüd aga ei ulatunud enam mitte nõnda kõrgele. Mis on nende allakäigu põhjuseks?
Näh, ja jälle raipehais! Eks ikka va haisukott tanuseen ennast reklaamimas.
