Kui kõik ausalt ära rääkida, siis sattusin Kärdla kohvikutepäevale eneselegi ootamatult. Ses suhtes ootamatult, et kontsert, kuhu tahtsime jõuda, toimus just kohvikutepäeva õhtul. Kuna praamindus Saaremaa-Hiiumaa vahel on nagu on – see tähendab, et aegu eriti valida ei saa, saabusime Kärdlasse tervelt neli-viis tundi enne tumeromantilise õhtu kontserti.
Millegipärast oli eemalt (ehk teiselt saarelt) vaadates jäänud mulje, et need ühepäevakohvikud on kõik kuskil üksteise lähedal. Suurgi see linn eksole… Tuhka nad olid. Kui päike oleks veidigi armu andnud, oleks vast jõudnud rohkematessegi kohvikutesse kui vaid kümnesse.
Tõsi, mõnest kohvikust läksime seepärast kaarega ümbert ringi, et temaatika tundus kuidagi kangesti rahvalik. Milles iseenesest midagi halba ei ole, aga maitse üle ei vaielda. Ühes kohvikutest – “Kirik keset küla” – oli kõik kangesti kena ja maitsekas. Kõik peale tohutu saba. Hiljem selgus, et saba oleks saanud vältida lihtsalt lauda istumisega… Aga kuumus oli selleks ajaks juba halvanud krapsakamat sorti mõttetöö. Niisiis vantsisime loiult edasi. Kuni jõudis sõbralik Tuuru maja ja selle ees olev muru.
Seal murul istudes saimegi päeva parima emotsiooni – oleme asjade keskel, ometi eemal. Ümbruskonnas liikuvad inimesed näisid ühtäkki mitte tüütu massina, vaid kenade ilusate inimestena, kes lihtsalt jalutasid kohvikust kohvikusse. Juteldes, ning vastavalt vanusele – kilgates.
Sealsamas lähedal, Tuuru maja juures, kohe ümber nurga oli teinegi tähelepanuväärne asutus – “Jõuluvanade keemiakohvik”. Väga stiilne, väga väljapeetud – kuni roosades kroksides jõuluvanani välja. Ning need kuused ja see supikatel. Kaks pöialt püsti. Äge.
Kolmandasse, mereäärsesse kohvikusse, mida tahan kindlasti siinkohal vähemalt mainida ehk “Röömsalt pörisevasse pörnikasse”, jõudsime tänu aktiivsele reklaamile. Mida tegid nii kohalikud, sealhulgas meid toredasti vastu võtnud Harda Roosna kui ka naabersaarelt kohalejõudnud tuttavad gurmaanid. Kuigi teenindus oli minu jaoks ehk natuke liiga lõunamaad meelde tuletav ehk lärmakalt sõbralik, oli seevastu valge vein vägagi joodav ja värskendav.
Kokkuvõttes on sest laupäevast Kärdlas meeles tohutu kuumus (ei mõtle keegi valgele inimesele, ei mõtle), kübarates ja pikkades elegantsetes kleitides kohvikutanted, kilkavad lapsed, erisugune muusika, merelõhn, ootamatud kohtumised ja eriti kenad inimesed. Nii sealt saarelt kui siit.
Kuid nii paradoksaalne kui see ka pole, ei suutnud vähemalt mina sel kohvikutepäeval kohvi juua. Liiga palav. Kooki ka ei tahtnud. Liiga palav. Ning tasuta herilane koogil samuti ei ahvatlenud. Aga mis sa ära teed – seal kus magus, on ka see triibuline putukas, kes peab koogil kogu oma suguseltsiga pidu.
Ene Kallas
saarlane
