Lapsepõlves oli kattekold minu jaoks üks tuntumaid taimi. Sageli sai tema igihaljaid jäiklehiseid vääte akende vahele samblale toodud.
Alles palju hiljem sain teada, et kollad on üldse ühed Maa ürgseimad maismaataimed, kes devoni ja karboni ajast saadik pole suurt muutunud. Kuulsad dinosaurused on koldade kõrval lausa uusaegne looduse üllitis. Kahjuks surid uhked koldpuud – lepidodendronid ja sigillaariad juba sadu miljoneid aastaid tagasi välja. On ime, et kollad meie päevini üldse on suutnud püsima jääda.
Eestis jagub koldasid õige mitu liiki. Pea kõik nimetavad esimesena karukolda, kuid sootuks tavalisem on meil kattekold ja ehk ka tumeroheliste karuste vartega ungrukold. Haruldane on sookold. Vahest iselaadseimad on vareskollad, kes peamiselt Lõuna-Eesti männikuis ette jäävad. Huvitaval kombel on vareskolda nüüdseks ka siin Hiiumaal, Kõpus leitud. Soomuselised igihaljad vareskoldade võrsed meenutavad maasse torgatud hiibapuu- või elupuuoksi.
Aastaid üritasin ma koldasid kasvama saada oma sõnajalakiviktaimlas, kuhu nad sobinuksid imehästi. Paraku läks kattekold alati varem või hiljem välja. Vaid ungrukold on suutnud kuidagimoodi püsima jääda. Näib tõesti nii, et kollad jäägu ikka heaga omapäi metsa, kodustamist nad ei talu.
Kuid kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis võib ju ka mägi hoopis Muhamedi juurde minna. Ehk siis juhtus nõnda, et mu aed laienes kõrgemalt künkaküljelt alla niiskesse metsa. Seal oli mul kahju kõike niidetavaks kultuurmaaks pöörata. Nii jäid alles mõned mustikalaigud, mida ilmestavad õhulised metsosjad ning muuseas ka kollakaid eospäid täis traatjad kattekollavarred. See on väga huvitav ja omanäoline kooslus, eeskätt aia mõistes. Kel võimalus, tehku järele!
Koldasid näikse siiski olevat võimalik aias kasvatada. Tuleb vaid aed viia nende elupaika. Nii lihtne see ongi.
