Kui mu poolenisti hiidlasest tütar Inglismaal esimesse klassi minema hakkas, õppisin uue ingliskeelse sõna “catchment area”, mis ühtäkki oli iga vestluse peateemaks. See sõna tähistab koolipiirkonda ja on toonud Ühendkuningriigis kaasa selle, et heade koolide ümbruses on kodud oluliselt kallimad. Aga täna ei taha ma kirjutada selle nähtusega kaasnevast hariduslikust kihistumisest, see on lihtsalt näide, kuidas kooli maine mõjutab rohkem, kui me esmapilgul oskame arvata, muu hulgas ka kinnisvara hindasid.
1. septembril lugesime ja imestasime, et Palade koolis on tänavu rekordarv õpilasi. Hiiumaa
hariduselu kõrvaltvaataja ei osanud sellest muud välja lugeda, kui et ehk on sinna kanti siis tõesti nii palju uusi peresid elama asunud. Neljapäevane Eesti Päevaleht paneb selle esialgu rõõmustavana paistnud uudise teise konteksti. Nagu Hiiumaal kõik teavad, aga keegi avalikult ei räägi, tähendab see tegelikult, et Kärdla lapsevanemad hääletavad jalgadega (ehk tegelikult ilmselt autodega) ja paljud varem Kärdla põhikoolis õppinud lapsed on kooli vahetanud. Mitte ainult Paladele.
See on kurb uudis kogu Hiiumaa jaoks. Ühed ütlevad, et direktor oma jõuliste muudatustega ei oska õpetajaid ja vanemaid kaasata. Teised ütlevad, et staažikad õpetajad on kiuslikud direktori ja laste suhtes. Kolmandad ütlevad, et vanemad on kapriissed. Kannatavad lapsed. Kannatab tegelikult kogu Hiiumaa. Sest mida mõtleb noor pere, kes tahaks Hiiumaale (tagasi) kolida, kui loeb pealinna lehest, et koolis on midagi valesti? Mainekahju ei piirdu ainult ühe kooliga.
Aga otsida ei ole vaja süüdlasi, vaid lahendusi. Ja tegelikult on ju lahenduste otsimisega ka tegeldud. Kas kevadise lepituse-vahenduse tulemusel või asjaosaliste endi algatusel, aga kooliaasta algus tundub olevat rahumeelne ja sujuv.
Kooli uus maja on valmimas ja suur lootus on sellel, et uue majaga juba uue aasta alguses tuleb uus algus ka koolipere elus. Muidugi võib öelda, et kooli teevad inimesed, mitte seinad, aga seinad loevad siiski väga palju. Kaasaegne kooliarhitektuur pakub selliseid ruume ja tingimusi, mis nügivad inimesi koostööle ja suhtlemisele. Tallinna ühes vanimas koolis tekkis moodsa aatriumi ehitamise järel näiteks selline “probleem”, et lapsed ei tahtnud peale tunde enam koolist ära minna.
Seni aga tuleb ajutistes õpperuumides hakkama saada ja selles olukorras parim teha. Lõpuks on sellel ka oma hea külg, et lapsed erinevate majade vahel liiguvad. Vähene liikumine on Eestiski laste ülekaalulisuse rekordkõrgeks tõstnud. Lisaks sportlikule kasule aitab selline “orienteerumismäng” tegelikult kaasa ka laste sotsiaalsete oskuste arengule ja aitab õppida iseseisvalt aega planeerima. Iseseisvuse suurenemine teeb lapsed tegelikult õnnelikumaks.
Õnnelikud lapsed heade õpetajatega ilusas koolimajas on Hiiumaale parim reklaam.
MARIS HELLRAND
