Läku talust vabaõhumuuseumi viidud kõver taluhoone, milles reas kuus lauta ja neli aita, jutustab Koolmeistrite pere lugu.
Eesti Vabaõhumuuseum teatas, et oktoobri koolivaheajaks saab valmis uus eksponaathoone Kolga talukompleksi aida-lauda rait. Hiiumaalt muuseumi toodud 55 meetri pikkune hoone hävis muuseumis 1980ndatel tulekahju tõttu ja nüüd see taastatakse.
„Tahaks kindlasti oktoobris lastelastega vaatama minna,“ ütles Väino Koolmeister, kelle isatalu juures see pikk ja kõver hoone kunagi seisis.
Ühe katuse alla oli ehitatud kuus lauta ja neli aita ning need olid kahe venna, Väino vanavanaisa To(o)mase, tema venna Peetri ning mõlema järeltulijate ühiskasutuses.
Hoonet ei ehitatud korraga, vaid vastavalt vajadusele tehti lautasid-aitasid lisaks. Väino ei osanud öelda, miks hoone kõverana ehitati – maad oli talul ju küllalt. Ehk sellepärast, et aidaotsast läks läbi külatee. Teine võimalus, et kaarjas hoone moodustas väikese siseõue.
Nimetus rait, mis Hiiu sõnaraamatus märgib ühise katuse all olevaid hooneid, aga oli Koolmeistrile päris võõras. Kui teleris räägiti hoone taastamisest, kuulis ta seda esimest korda ja Hiiumaal ei ole ta kunagi seda sõna kuulnud.
Väino sõnul vanust tal niipalju pole, et kõike ise mäletada, ka pole enam kellegi käest küsida. Küll teab ta, mis sai Koolmeistritest ja nende majadest, ning see on päris kurb lugu.
Väino vanavanaisa Toomas oli kõva ehitusmees, Mänspe kiriku ehitusmeister. Väino on näinud tsaariaegset kontrahti, kus kirjas, palju talle selle töö eest maksti.
Läku paaristalu
Läku talu laudad-aidad olid ehitatud kahe pere jaoks ja elumajadel vaid 30 meetrit vahet. Sealsamas mere ääres, Haldi küla Läku rannas ehitati valmis ka kuulsad Koolmeistrite laevad.
Vanavanaisa vennapoeg Joonas Koolmeister oli laevaehitaja ja -omanik ning ehitas endale Läkule uue nn kapteni-tüüpi maja nagu neid Õngu kandis palju näha on. Nii elati ja oldi kuni teise maailmasõjani. 1944, kui oli suur eestlaste äraminek, vedas kapten Koolmeister põgenikke Rootsi. Jäi ka ise sinna, naine jäi siia ja kaptenimaja küüditati tühjaks.
Teine hästi suur, kahe palkoniga elumaja, oli aitade-lautade kõrval. Seal elasid Väino ema Fernande, isa Meinhard, vanaema Maria, vanaisa Johannes ja isapoolne tädi Amilde.
Erakogu Tädi Amilde, väike Väino ja vend Oivo.
Väino isa oli olnud Eesti Vabariigi sõjaväes, aga sattus laskurkorpusesse. Vaevalt ta vabatahtlikult läks, ütleb Väino. Ellu ta nendes töölaagrites kuidagi jäi. Oskas kala püüda, nii ei saadetud teda metsatööle, vaid käis Araali merel kala püüdmas.
Isa oli Luki all haavata saanud ja see võib-olla päästis ka nende pere. „Ema oli täitsa kindel, et meid viiakse ka ära, aga siis jäid ka vanaema ja vanaisa samasse majja, ehkki mitte kauaks, kuskil paar aastat said nad seal veel elada,“ meenutas Väino Koolmeister.
Kui hakati piirivalvekordoneid tegema, tehti kaptenimajja ohvitseride elamu ja Väino isatallu piirivalvurite kordon. „Ma mäletan, et käisin seal ohvitseride lastega mängimas ja vene poistega kaklesime,“ rääkis Väino.
40ndate lõpul kaotati piirivalvekordon Haldilt ära. Kaptenimaja läks 49ndal aastal kolhoosiesimehele eluruumiks, Väino isamaja aga jäi tühjaks. Isa enam polnud, ta oli surma saanud 1954. aastal, üks kuu enne Väino sündimist. Purjus autojuht oli sõitnud isale otsa, kui ta merelt kala püüdmast tuli.
Ainus variant
Pikk hoone oli siis veel alles. Vene piirivalvurid olid aitades-lautades oma asju hoidnud ja kasvatanud sigu. Kolhoosiajal hoiti seal kolhoosi noorloomi, vilja ja muud. 70ndatel, kui tehti suured laudad, jäi hoone tühjaks, ja 1974. aastaks oli juba päris lagunenud.
Ühel heal päeval tuldi seda tädi Amilde käest ära kauplema. Tädi, kes oli elus palju vatti saanud ja vaeva näinud ning elu lõpuks vanatüdrukuks jäänud, ei tahtnud seda kuidagi ära anda. „Minu ema ikka püüdis talle selgeks teha, et muuseumi viimine on ainuke variant,“ rääkis Väino. Katust sel pikal abihoonel enam siis peal ei olnud ja lõpuks sai ema tädi nõusse. Tädi sai maja eest mingi summa raha ja lasi selle raha eest teha katuse oma isamajale, mis oli piirivalvurite poolt ära reostatud ja vahepeal tühjana seisnud.
Maja kurb saatus
Kaptenimajas elanud kolhoosi esimees oli surnud, tema järeltulijad ära läinud ning kolhoosiajal oli seal sees õpilasmalev. Elektrit kummaski majas polnud ja tudengid ise olid ajutise kaabliga teise majja elektri toonud ja teinud sinna küttekeha, et riideid kuivatada. Tulemus oli, et tädile kuulunud maja põles maani maha ja nii ei jäänud ait-lauda eest saadud rahastki midagi alles.
Väino isamaja kõrval oli mingi saunahütt, üks elutuba ja teine köögi moodi – selles elasid tädi ja vanavanemad elulõpul. „Niipalju siis sellest suurest perest ja nendest suurtest majadest,“ võttis Väino kurva loo kokku.
Õnneks on saatus olnud heldem vana kaptenimaja vastu ja seda on korrastanud Joonas Koolmeistri pojapoeg Alvar oma perega. „Iga suvi on nad seal kohal,“ teadis Väino.
Laut-ait aga jäi alles ja oli muuseumis. Tädi tahtis seda ikka minna vaatama, aga ei jõudnud – enne tuli surm. „Kui ma õppisin TPI-koolis, siis oli see juba üles ehitatud, aga seda, et tegu on mu oma isatalu omandiga, ma konkreetselt ei uurinud, kuigi käisin vabaõhumuuseumis paar korda,“ meenutas Väino.
1987 põles Haldilt toodud laut-ait vabaõhumuuseumis maha. Räägiti süütamistest, aga kas see oli põhjus, miks Hiiumaalt toodud imeliku kujuga hoone hävis, pole täpselt teada.
Eesti Vabaõhumuuseum Rait nüüd Eesti Vabaõhumuuseumis.
Peagi muuseumis uuena valmiv hoone koosneb kümnest ruumist, millest kuus on laudad. Läku talul, kust hoone on pärit, oli omal ajal 40 hektarit maad, põldu sellest küll vaid kolme hektari jagu, aga vara näis talul jaguvat, sellest annab tunnistust aitade suurus.
