Tapio Vares Miks? Küllap eeskätt lõhna tõttu. Meie looduses pole ühtki teist nii vürtsikalt-tugevalt lõhnavat puittaime. Kui sookail kõrvale jätta. Ent erinevalt sookailust on porsalõhn meeldiv.
Teiseks välimus. Tegu on igati dekoratiivse põõsaga: punakad võrsed, soomusmustrilised pikad urvapungad ja lopsakas hilissügiseni püsiv lehestik. Tõeline ilupõõsas! Veel uhkem on võõramaine poole kõrgemaks (kuni 2 m) sirguv talihaljas pensilvaania porss, keda saab näiteks Tallinna botaanikaaias näha.
Harilik porss on piisavalt niiskel pinnasel aiaski vabalt kasvatatav. Eks paljud Hiiumaa aiad olegi niisketel liivamaadel, mis porsale hästi sobib.
Süstemaatiliselt kuulub porss porsaliste sugukonda. Pöögilaadsete seltsi kaudu on tema sugulased näiteks tamm, pöök, kask, lepp ja sarapuu.
Porsaliigid levivad Põhja-Ameerikas ja Aasias, Euroopa on koduks vaid harilikule porsale, kelle areaal muuseas ulatub ka Põhja-Ameerikasse. Kui Hiiu-, Saare- ja Läänemaal on porss üsna laialt levinud, siis ida pool ta peaaegu puudub. Erandiks on Alutaguse.
Enne humalate kasutusele võttu tehti porsaõlut. Lisatud lehed andsid aromaatse ja hästi sarve hakkava märjukese. Nüüd peetakse seda ebatervislikuks. Ent näiteks Pühaste pruulikoda Lõuna-Eestis teeb nüüdki porsaõlut. Sellist n-ö ajaloolise maitsega õlut oleks huvitav mekkida!
Jah, porss on Hiiumaal suhteliselt sage põõsas. Aga kuna ta kasvab soistes metsades ja kuna ma sellistes eriti sageli ringi lärtsutada ei viitsi, siis sellepärast ongi kohtumised temaga harvad. Ent seda meeldejäävamad. Hästi on meeles üks retk veel läinud sajandil Loode-Hiiumaal, kus Allikalahe nimelise järve tüma kallas oli kaetud lausalise porsatihnikuga.
Eesti mõistes erandlikult on porss Hiiumaal ka rannikutaim. Näiteks Valgu rannas kasvab teda. Iseasi, mis rand see nii väga on: paks roostik varjas vaate merele täiesti. Vahest on nüüdseks pilt muutunud?
Kord trehvasin porssa ka Kirde-Hiiumaal Tähva rannikul. Seal oli meri kõrval ilusti paistmas ja seega tegu täiesti rannikutaimega, nagu see olla sagedasti Lääne-Euroopas.
Kõige erilisem on mu jaoks aga porsaala Nõmbast lõunas Siberi sirgel. Siin soises kasemetsas leiab sellise harulduse nagu porsa ja soo-piimalille kooslus. Väikese kolmejalase pajupõõsa taoline soo-piimalill (Euphorbia palustris) levib Eestis vaid Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal. Mai lõpus võib soo-piimalilli seal otse maantee servas näha, näiteks Käina valla sildi juures. Kes soo-piimalille koos porsaga tahab kohata, peab veidi kaasikusse sisse lirtsutama.
Niisiis on porss täitsa olemas ka Nõmba kandis. Kuid ikkagi olin tublisti üllatunud, kui ühel novembrilõpupäeval avastasin porsa samast Nõmbalt, oma kodumetsa tagaotsast. Kunagi levisid siinkandis soised puisniidud ja puiskarjamaad, viimaseid jälgi nendest võib tänini aimata. Huvitaval kombel on üks niidulapp siiani päriselt metsa kasvamata. Küllap seetõttu, et veerand sajandi eest pandi maaparandusel liivatee kuhjamisega vana kraav kinni ja seal liigniiskel, suure osa aastast veekihiga kaetud alal ei suutnud peale paakspuude ja pajude suurt muud kasvada.
Nüüd päästsin vana kraavi lahti. Seda ülesvoolu puhastades jäi järsku silma pikkade soomusmustriliste pungadega oksake. Porss?! Kohe selgus, et porssa on seal veelgi, kolmes eri kohas. Kolm eri põõsast laiali roomanud? Porss on kahekojaline taim. Huvitav, kas emas- ja isaspõõsas on seal mõlemad olemas?
Nii või teisiti tekitasin sinna oma tillukese porsa kaitseala. Raiusin paakspuud, pajud, noored sanglepad, sookased ja kraaviperve kuused välja. Seejuures leidsin paar türnpuud. Kuidas nad küll nii vee sees on suutnud seal ellu jääda? Alles jäi ka mõne aasta taguse suure saarte haiguspuhangu üle elanud saarevits. Samuti madalad hundipajud. See kitsukeste lehtedega Hiiumaal tavaline soiste alade liik kannab ladina keeles eksootilist nime Salix rosmarinifolia, ehk siis rosmariinilehine paju.
Kuna vana kraav eriti sügav pole, siis porsa jaoks liigset kuivendust ei teki. Pigem võib loota, et paranenud valgustingimustes seal porsad senisest paremini edenema hakkavad.
