Hergo Tasuja Hiidlaste teekonna võiks kokku võtta ka ühe lausega: kahe nädala ja 6700 kilomeetriga läbisime kümme välisriiki, kaaslasteks vahva seltskond ja rohkelt emotsioone. Kuid reis oli liiga huvitav, et sellega piirduda.
Tuttav ja soe Poola
Esimese hooga sõitsime Poolasse, kus peatusime varajaseks lõunasöögiks juba tuttavas Piatnicas. Poola tervitas meid soojusega, aga näiteks pihlakad olid Varssavis juba punased. 37 soojakraadi oli tegelikult tavatu ka kohalike jaoks, aga meid saatis see kogu kahe nädala jooksul. Tänavust Eesti suve arvestades võrratu kontrast.
Nii nagu mullugi, olime Poola pealinnas riigi jaoks ajalooliselt olulisel päeval. Noored etendasid kesklinnas ajaloolisi sündmusi ja kella 17 ajal tardus kogu kahemiljoniline linn pea kolmeks minutiks paigale, samal ajal kui kirikukellad üle linna üheskoos võimsalt kajasid.
Algas ju 1944. aasta 1. augustil 63 päeva kestnud Varssavi ülestõus, mille käigus lootsid poolakad ära kasutada Saksa vägede lahkumise ja NSVLi pealetungi vahele jäävat võimuvaakumit Poola riigi taastamiseks. Punaarmee jõudis küll pealinna künnisele, kuid jäi pidama Visla jõe ääres ega sekkunud ülestõusu. Sakslased surusid vastuhaku vahendeid valimata maha, tappes kuni 250 000 poolakat ning tegid maatasa ajaloolise Varssavi kesk- ja vanalinna.
Lahke Ungari
Varahommikul saime hotellist Aramis toidupakikese kuklite, õuna ja veepudeliga teele kaasa ning algas 14tunnine teekond Forro Fogadõsse – üle tuhande kilomeetri mõnusat bussisõitu.
Samas sai ühe päevaga mitu riiki, Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari n-ö ära võetud. Kui kunagi koguti välismaalkäikude tõestuseks passitempleid, siis tänapäeval täidavad seda rolli mobiilioperaatorite
SMSid, mis uude riiki ja levialasse sisenedes saabuvad.
Õhtuks olime kohal. Enne majutuspaika külastasime kohalikku kaubanduskeskust, mis meie mõistes oli üks viisakas külapood. Võrreldav näiteks Nurste poega, ainult et liugustega.
Ja, oh seda rõõmu poemüüja näol, kui neljakümneviiepealine seltskond poe täitis. Ka ostjate näole kerkis lõbus ilme, kui nad nägid kassas neljakohalist summat, mis kauba eest tasuda tuli. Ungari forinti kurss on laias laastus 300:1.
Majutuskoht oli soliidne. Mitte midagi erilist, aga kivimaja pakkus üle 30kraadises soojas piisavalt jahedust. Ja hoone katus oli täidetud pea täies ulatuses päikesepaneelidega – seega konditsioneeri jaoks kütust jagus.
Meelde jäi vastutulelikkus – selleks, et saaksime varahommikul kella neljast teele asuda, serveeriti meile pool tundi varem sooja hommikueinet.
Piiripunkti rõõmud
Ungari-Serbia piirile pidime jõudma varakult, kuna polnud teada, kaua sealt läbisaamine aega võtab. Eelnevaid hoiatusi arvestades läks suhteliselt mõistlikult. Samas piiriületus oli naljakas. Reisijatel tuli bussist välja minna ja kõrvalolevast hoonest läbi jalutada. Just nimelt jalutada. Uksel oli väsinud näoga (varane kellaaeg!) piirivalvur, kes sinu IDkaardile kiire pilgu heitis. Mida, ja kas ta üldse seal midagi uuris, jäi selgusetuks. Hoones, vastupidiselt ootustele, polnud aga kedagi ega midagi. Tühjus! Jalutasime läbi ja piir oligi ületatud.
Serbias on sarnane mägine maastik ja päevatemperatuur. Belgradist mööda sõites torkas silma, et teeäärtes oli prügi rohelusega pooleks. Nukker vaatepilt. Nii jätkus see pikalt pealinnast edasi ka.
Positiivne üllatus oli aga väikesed mängunurgad kiikede ja turnimisvahenditega bensiinijaamades. Mitte midagi suursugust, ent mõte kui selline igati kiiduväärt.
Kõrvalt hinnates on Serbia vaesem kui riigid, mida enne seda külastasime. Eurostati andmetel on Makedoonia ja Albaania keskmise palga järgi siiski veel kehvemal järjel. Näiteks makedoonlaste tavapärane palganumber jääb 200-300 euro vahele.
Aleksandri kodumaal
Makedoonia pealinn Skopje pakkus elamuse juba hotelli juures. Parkimisega kaasnes seal hulganisti kätega vehkimist kohalike parkimisabiliste poolt, signaalitamisi, autode ümberparkimist, tõeliselt nappe möödasõite parklas ja kõrvalteel liikuvate autode poolt. Hoopis teine liikluskultuur, aga kohalikud ise olid väga sõbralikud ja pealinn üliilus. Sõbralikkuse kohta toon näite. Õhtul linnaga tutvudes istusime kohvikusse. Keegi meist tellis jäätist, aga öeldi, et peale mingit kellaaega nad enam toitudega ei tegele. Magusasõber pettus, ent leppis. Nii viie minuti pärast saabus aga kohviku omanik isiklikult jäätisega, mille ta spetsiaalselt kusagilt kõrvalttänavast tõi.
Linnas liikusid vabalt ringi nii kassid kui koerad. Loomad olid sõbralikud, piisavalt kena karvaga ja mitte alatoidetud. Koertel kõrvades kollased numbrimärgid, nii nagu meil lammastel.
Ohridi järve äärde
Hommikul liikusime edasi lõunasse. Bussiaknast saatmas imelised vaated mägedele, orgudele ja tasandikele. Kuna liikusime Makedoonia lääneosas, oli näha Albaania mõjusid, muuhulgas ka minarette ja mošeesid. Läänepoolsetes omavalitsustes ongi juhtohjad albaanlaste käes. Makedoonlasi on riigis pea kaks kolmandikku, veerandi moodustavad albaanlased ja ülejäänud on muud vähemusrahvused, näiteks türklased.
Meie peatuspaik nädalaks oli St. Stefanis. Hotellist avanes vaade väga selge veega Ohridi järvele, millel sügavust kuni 288 meetrit ja mis asub 700 meetrit merepinnast kõrgemal.
Ja kuigi prügi oli seal vähem kui Serbias, oli seda ikka palju. Järv paistis aga puhas, rand oli kitsas ja kiviklibune. Mägedes oli ohtralt matkaradu, paraku on organiseerimata ka viidamajandus. Ehk kohati on keeruline aru saada, kuhu lähed. Aga äge oli ikkagi. Ja need vaated!
Taksosõit on Makedoonias odav – mõne euroga võid läbida kümmekond kilomeetrit. Ja kokkuleppel saab sõiduautosse istuda ka viiekesi. Ägeda elamuse pakkus veetakso. Kohalikud paadimehed on nõus sind linnast hotellideni sõidutama üle Ohridi järve, kust avanevad hoopis uued vaated linnale, rannahoonele, maastikule ja mägedele. Paadimees rääkis, et kliima soojenemine on nende talvi oluliselt muutnud – need on seal külmemad. Sel talvel lausa –15 kraadi.
Kahel õhtul astusime üles kontserdil, millele eelnes rongkäik. Inimesed tee ääres olid sõbralikud ja toetavad. Kas nad päris täpselt teadsid, millega tegemist, ei julge öelda. Eesti moodi teepervelt kaasa ei hüütud, aga tervitati ja naeratati. Lastega, aga ka täiskasvanutega tegime kohalike soovil ohtralt ühispilte.
Harjumatult hilja käis linnas elav liikumine ja kauplemine. Ka kella 23 ajal olid putkad-poed lahti ja väljas oldi koos väikelastega. Toidupoed aga avati juba kell 7 hommikul.
Avalikku alkoholi tarvitamist eriti silma ei torganud, küll aga suitsetasid paljud ja mitte vähe. Suitsetati ka festivalipubliku seas, kohvikutest rääkimata.
Hellenite maale
Varahommikul võtsime suuna hellenitemaale. Jõudsime Kreekasse, paika, millel sama kohanimi – Makedoonia. Meie sihtmärgiks oli Meteora piirkond Thessaalias. Koht, kus võimsate kaljunukkide otsas asuvad kloostrid. Neis suurtes pühakodades elab üldjuhul alla kümne munga või paarkümmend nunna.
Õhtusööki pakuti seekord tõeliselt ägedas restoranis, mis asus kalju küljes. Söögi saateks tantsis kohalik tantsurühm Kreeka tantse.
Linnas torkas silma, et poed olid lahti siis, kui omanikul aega oli, ehk uksel ei olnud infot, millal pood avatakse-suletakse. Keskpäeval ja pealelõunal olid need igal juhul suletud, peale õhtusööki aga avatud.
Kreeka kütusehinnad olid klass omaette. Bensiin keskmiselt 1,5 ja diisel 1,3 eurot liiter. Paremates tanklates 20 senti kallimgi. Piiri taga Makedoonias seevastu vähemalt pool eurot liitri kohta odavam. Mujal riikides on kütusehind üsna võrreldav Eestiga, pigem odavamgi.
Taaskord Serbias
Järgmisel päeval sõitsime läbi Bulgaaria Serbiasse, peatusime Jagodina linnas. Sõidukist väljumine šokeeris, sest hotellist üle tee oli tivoli, kus möllu ja melu rohkem kui rubla eest. Pidu jätkus kella kolmeni öösel, nagu hilisemad uinujad teadsid öelda. Pole imestada, et hotellitoas olid kõrvatropid tulija jaoks valmis pandud.
Peale õhtusööki läksime loomaaeda. Vähemalt pidi see loomaaed olema. Mis tegelikult, seda ei tea. Suur park, kus purskkaevud, millest suurima veejoal värvidemäng. Ainsad loomad olid aga kahejalgsed ehk inimesed. Ühed jalutasid, teised olid veejugade juures või tribüünidel ja jälgisid esimesi. Sisult loomaaed ju.
Doonau jõel
Eelviimase öö veetsime Doonau jõel ujuvhotellis. Suurele soojale saime aga kontrastse vahepala. Õhtul Bratislava kindluse juures jalutades tundsime, kuidas tuul tõuseb. Minuti pärast lendasid juba sodi, liiv ja tolm, mis tänavatele kogunenud. Taevast langesid esimesed vihmapiisad. Tuul aga võttis alles hoogu üles. Peagi lennutas see oksarisu ja pühkis kohvikulaudadelt tuhatoosid. Suundusime tormivarju lähedalolevasse baari. Tuul möirgas, vihma ladistas ja äike mängis taevas pilvedega. Tunni aja pärast ja üsna järsku oli etendus läbi, õhk selgeks klopitud ja maapinnal rohkelt puudelt rebitud puuoksi.
Meie viimane peatuspaik oli tuttavas Aramise hotellis. Selleks, et ikka õigele laevale jõuda, oli tol hommikul reisi kõige varasem äratus. Pidime ju kell 3.30 juba bussis olema, et koduteele asuda.
Hergo Tasuja,
Sõle Segajate tantsija
