Oli varajane hommikutund. Planeerisin külastada ühte vanemat prouat, kellest päästjad mulle teada andsid. Üksinda talus elaval naisel pidi olema probleeme küttesüsteemidega ja hoones ei olnud ka suitsuandurit.
Kohale jõudes avanes mulle kummaline vaatepilt. Üsna külmal hommikul oli majal uks pärani lahti. Kui hakkasin avatud uksest sisse astuma, sain aru ka põhjusest, miks see nii oli. Tuba oli täis suitsuvinet. Suitsu seest ilmus välja ka elanik, pensionieas naisterahvas, kes teatas, et “temal olevat sisse ajanud”. Minu küsimuse peale, miks tuba suitsu täis on, vastas naine, et see olevat igahommikune asi ning niimoodi juba aastaid.
Edasi minnes avastasin laest tühja suitsuandurialuse. Suitsuanduri olemasolust ei andnud märku ka piiksumine. Suure otsimise peale leidis proua anduri kesta siiski lauasahtlist üles, olgugi, et päästepoisid olevat selle talle lakke kinnitanud. Tema aga ei saavat seda kasutada kuna pliit ajab sisse.
Liikusime seejärel küttesüsteemideni, mida majas pidi olema kaks. Leivaahju polevat juba kolm aastat köetud. Seda fakti täpsustades leidsingi eest ahju, milles iseenesest küll süütamist ootavad halud, kuid need olid kaetud suurte ämblikuvõrkudega. Tõepoolest, selles ahjus polnud küll keegi väga ammu tuld teinud. Õnneks!
Kui aga jõudsime pliidini, ei uskunud ma oma silmi! Esmalt hakkas silma pliidiplaadis ilutsev suur pragu. Prao vahelt väljapugev leek limpsas mõnuga pliidi peale asetatud puuhalgu. Juhtisin koduomaniku tähelepanu asjaolule, et puid pliidi peal kuivatada on eriti tuleohtlik tegevus. Ei tea, kas asja tõsidusest aru saades või mingil muul põhjusel haaras proua pliidilt kõnealuse oksajupi ja viskas selle ahju. “Phuhhh, üks oht vähem,” mõtlesin mina. Aga ei, kärmelt asendati üks halg hoopis kolme samasugusega. Olin hämmingus.
Järgmisena jäi silma pliidile asetatud villane sokk. Selgus, et see asendab pajalappi. Pliidil särises ka pann, millel parajasti praeti sibulat. Kui nendele ohuolukordadele tähelepanu juhtisin, väitis proua vastu, et see ei ole kuidagi ohtlik. Proua pidi enda sõnul koguaeg pliiti valvama ja pealegi ei lähe pliidiraud nii kuumakski, et midagi süttiks. Vaatasin mõtlikult panni, millel sibul jõudsalt edasi särises.
Proovides majaomanikule selgitada, et selline käitumine on ohtlik tema elule ja varale, ei teinud ta seda kuulmagi. Ma olevat liiga noor, et õigeid maailmaasju teada! Tema ise aga suure elukogemusega ja, näe, mitte midagi ei ole juhtunud! Väga elutargalt avaldas majaelanik arvamust, et õnnetus ei juhtu temaga mitte siis, kui ta kuivatab puitu kuumal pliidiraual, vaid hoopis siis, kui kisama hakkab suitsuandur ja tema tähelepanu hajutab! Jah just, kui selles majas üldse mõni ohuallikas pidavat olema, siis on see tema kodus suitsuandur!?
Sel hetkel mõtlesin, et ta teeb vist nalja, sest selline suhtumine ei saa ju olla tõsi!
Rain Põllu
Lääne päästekeskuse
ohutuskontrolli büroo peainspektor