erakogu Mina ise olen üdini linnatüdruk, kuni täisealiseks saamiseni elasin Pärnus ning seejärel kümme aastat Tallinnas. Silver on aga hingelt ja sünnilt põline hiidlane, keda koolitee pealinna viis.
Me olime kahekesi elades palju mõelnud, et ühel päeval võiks Hiiumaale kolida, sest alati peale nädalavahetust Silveri pere juures oli nii raske pealinna naasta. Tõenäolisem tundus variant, et teeme mõtte teoks pensionipõlves, sest mida on meil igapäevaselt väikeses kohas teha, mõtlesime meie… Aga elul olid omad plaanid.
Kui meie väiksem laps sai ühe aasta ja kuue kuu vanuseks, oli minul aeg naasta tööle ning lapsed lasteaeda viia. Tempo peale, mis sellega kaasnes, ei osanud ma iial tulla. Linnapildis kõik kogu aeg jooksevad, küll bussile, küll lastele järgi, siis koju, kõik käib kella järgi ning äkitsi jooksin mina ka. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei taha joosta, olen loomult inimene, kes soovib nautida hetke, aga enam mul seda võimalust ei olnud.
Kui Silver ühel päeval hakkas rääkima, et tal oleks võimalik asuda tööle Hiiumaale, arvasin, et veel on vara ja räägime sellest uuesti nii 20 aasta pärast, küll aga jäi see mõte mu hinge kripeldama. Kui ta sama mõttega minu juurde nädala pärast tuli, oli minu vastus juba kindel, et tuleb minna ja seda esimesel võimalusel. Eeskätt seetõttu, et iseennast linnas ära ei kaotaks, aga kõige enam just lastele mõeldes, et neil oleks ehe lapsepõlv.
Hiiumaale kolides olid meil kindlad ainult Silveri töökoht ja vanemate luba enda juures peatuda, kuni leiame endale isikliku eluaseme. Minu suureks rõõmuks võttis meie lapsed keset õppeaastat ajutiselt vastu üks väikene lasteaed, et aidata noorel perel, kes on otsustanud maale elama tulla, sisse elada.
Veidi keerulisemalt läksid minu tööotsingud. Leppisin endaga kohe kokku, et tööd ma ei karda ning olen avatud kõikidele võimalustele. Ja mul läks hästi – kui sulged ühe ukse, avanevad mitmed uued ning nüüd olen ma tööl Hiiumaa vallavalitsuses spordi- ja tervisedenduse spetsialistina.
Mulle väga meeldib, et siin on turvaline ja kõik tunnevad kõiki. Kärdlas võin lapsed saata südamerahuga omapäi mänguväljakule. Meie lapsed pole iial nii palju aega veetnud värskes õhus, paljajalu ringi joostes, puude otsas ronides. Siin on lihtsaid asju kerge teha, ei pea planeerima ja vaba aja veetmiseks kindlasti kuhugi sõitma. Ema süda rõkkab alati rõõmust, kui lastega metsas mustikal või seenel käime ja seda võimalust on meil varasemaga kindlasti rohkem. Muidugi ilusad privaatsed mererannad, kus lapsed saavad segamatult ringi joosta – kõik võimalused on käe-jala juures.
On suured väärtused Hiiumaal elamise versus linnaelu vahel, sellised väikesed igapäevased asjad, mida ehk muidu ei oskaks väärtustada. Sellest kõigest ja ajast, mille hoiame kokku transpordivahendis viibimise arvelt ja veedame koos perega, ma ei oleks osanud unistada. Ma ei soovi kindlasti enam sellest kõigest loobuda. Sest nii on hea ja siin on hea. Ja hiidlased on toredad!
Enda kogemusest ma julgen öelda, et pole olemas õiget aega maale kolimiseks. Kunagi ei saa olla kõik 100 protsenti ette planeeritud ja Sinu tulekuks valmis. Kui on olemas tahe, on olemas võimalus. Ma olen enda üle uhke, et julgesin teha selle sammu ning saan selle õigsusele kinnitust iga päev oma laste värskest õhust roosasid ja rõõmsaid nägusid vaadates.
MARTINA MARTINSON
