Kivipurustite maailm meie saare metsades

Öigem oleks küll öelda kivipurustite metsades, seal see maailm ongi ehk nii näitab Hiiumaa, et ta on suurem seest kui väljast paistab.
Köik hakkas peale Tohvri talgutest, mille käigus uusi leide vösast välja puhastus. Enne oli teada üks kivipurusti alus, talgutega saime lausa kolm juurde. Tahkunas militaarmuuseumi metsas teadsin kahte kivipurusti alust, aga kasutades lumetut sügistalve sääl ränkamiseks, ilmnes, et sarnaseid aluseid on üksteise lähedal lausa kuus. Mart
Möniste ütles, et avastas need juba 2008. aastal.
Metsas on veel muidki betoonaluseid, mille otstarve esiti veel segane, aga sealsesse kompleksi kuuluvad need kindlasti. Vaatame köike järjekorras ja teeme ka järeldusi ja töstatame küsimusi. Mitme­suguseid andmeid kivi­purustite kohta on saadaval internetis – märksönaks pange “stone crusher”.
Minu algtöuge asjast kirjutada tuli ajakirjast Baltfort nr 1, märts 2009, kus on avaldatud söjaväeinsener Vassiljevi mälestused nn Stebeli patarei ehitusest Saaremaal 1940–1941. Kuna Stebel elik rannapatarei nr 315 on analoogne meie Kukeraba nr 316ga, siis pidi ka ehitamine ja kasutatud masinad olema samasugused. Kirjutatud on, et killustikku valmistasid Stebeli jaoks 12 kivipurustit, mille markideks nimetab Vassiljev Acme ja Blake. Viimased on tuntud Ameerika firmad, mis ka Nöukogude Liidule varustust müüsid.
Tohvri rannapatarei nr 44
Seal on neli betoonalust, millest kaks on ühesugused ja kaks omamoodi, mis paiknevad nende kahe vahel. Möödud on kahel sarnasel praktiliselt samad – pikkus u 350–360, laius 150–160 ja körgus maapinnast 110–120 sentimeetrit. Koosnevad ühest suurest ja kolmest väiksemast osast, mis on samal vundamendil. Sönad ei anna muidugi täit pilti, selleks peaks lausa joonised tegema, aga ka fotod näitavad piisavalt. Kirjeldatud kaks on kindlasti kivipurustite alused ja sääl paiknesid USA firma Acme purustid. Mis oli kahel väiksemal alusel, ei oska praegu veel öelda. Mingi teistsugune kivipurusti, näiteks Blake vöi hoopis mingi mootor?
Tahkuna kivipurustite kogum
Militaarmuuseumi lähedalt lodumetsast leiab kuus Tohvri omadega sarnast alust, mille möödud näisid esmapilgul samad ja möötmised seda ka kinnitasid. Eripäraks on asjaolu, et nende juures on purusteid tööle pannud mootorite betoonalused. Samal territooriumil leiab metsast veel muidki betoonpostamente ja aluseid.
Kivipurustitega valmistati graniitkillustikku, mis lisati betoonisegusse rannapatareide rajatiste jaoks. Stebelis töötas neid korraga 12, meil siis Tahkunas 6 ja Tohvris 2 vöi 4.
Tööle pandi need maa­mootoritega, teise nimega kuumpeadega, mis 1930ndatel olid mitmetes taludes ja külades pöllutöödel pöhilised abilised. Soera muuseumis on selline olemas ja muuseum on seda kasutand rehepeksul. Samasuguseid oli ka paadimootoriteks, näiteks kakuampaatidel.
Loogiline peaks olema, et Tohvril ühe 130 mm patarei rajatiste killustiku jaoks piisas ka kahest vöi siis neljast kivi­purustist, Tahkunasse aga rajati 130mm ja vöimas 180mm patarei ning see nöudis rohkem vahendeid. Punalaevastiku kavades oli olemas veel lausa hiigel­projekt – 1942–1943ks aastaks rajada Tahkunasse kas kolme toruga 305 mm vöi lausa 406 mm tornpatarei. Selleks siis tehtigi graniitkillustiku linnak, millele viitavad ka samas lähedal metsas olevad hoonete vundamendid.
Üsna kindlalt väidame, et Hiiumaa rannapatareide rajamisel tootsid graniitkillustikku, mille materjali saadi paljudest kiviaedadest kohapeal, USA päritolu kivipurustid Acme ja Blake, millest meieni on säilinud betoonalused. Vassiljevilt leiab ka märke, et nende nn löugpurustite “löuad” (nimetatud ka “pösed” ja “noad”) valmistati Tallinnas tehases Ilmarine. Käitati neid maamootoritega, mis vöeti kas meie taludest vöi toodi kohale mujalt. Kus on purustid ja mootorid praegu? Arvatavasti on peaaegu köik vanarauaks läind vöi on veel midagi kuskil vösas vöi aidas-reheall? Meie militaar­muuseum on sellistest küll väga huvitatud.
URMAS SELIRAND