Alguses ma mõtlesin, et kirjutaks sibulatest. Sestsamast lihtsast mugulasibulast, mis poes alla 40 sendi kilost on.
Vanaste säilisivad sibulad mu mäletamist mööda hiaste. A’ nüüd koguse aeg on pialtnäha ilus sibul seest mäda. Ja poolmäda on kah parem ära visata, sest et hoolimatta terve osani lõikumisest on ta ikkagist kahtlane ja võib söögi pahaks ajada. Poodides on tavaline pilt kuhi mädanevaid, isegist haisvaid sibulaid, putukad ümber lendamas. Mis lahti?? Kas tegemist on uute peenete eurosortidega, mis kiiremini kui õun pahaks läheb? Ei saa aru.
Näh, ikkagist seletasin sibulatest. A’ nüüd kirjutaks parem, nigust üteldakse, miskit konsruktiivsemat. Avan üle tüki aja Kirssmanni kokaveeru. Mul nimelt oli siin sügisel miskine imelik magusa isu. Komm pold nigust see. Nuiasin eite, et tee üks plaadikook. Eit ei viitsind. Et tema on oma elu jooksul küpsetand küll ja küll, aitab kah. Ja ültsegi, mis suhkru sisse ajamine see vanas ias olgu! Mina vasta, et vanainime tahab ka kaeru, ajades vanasõna segamini. Selgitasin siis, et vanahobune tahab kah suhkurt, a’ läks jälle valeste. Ühesõnaga muud üle ei jäänd kui pidin ise koogi tegema.
Kodus pold suurt midagi. Pold ei piima ega keefirit, isegist muna oli otsas. A’ vanast kapsast koka raamatust leitsin, et saab kooki teha ka sooda ja äädikaga. Minu esimise koogi reptsept on järgmine: odrajahu, tiba nisujahu, rosin, kuldrenet-õun, suhkur, vesi, kaneel, sool, sooda, äädikas.
Jahud-suhkru-kaneeli-rosinad-soolatörtsu-sooda (vast nii teelusikas poole kilo jahu kohta, täpselt ei mäleta) segasin kuivalt kausis kokku. Siis otsa vesi, õunatükid, äädikasorts. Kohe hakkas segu mullitama. Panin küpsetusepaberi panni põhja, valasin vedela segu sisse ja varste oligi kook valmis. Eit sõi kah ja kiitis, et täitsa hia karask kukkus välja.
A’ koogi isu sai mul aint seks korraks rahuldatud. Nii nädala pärast tahtsin jälle. Sedakorda võtsin ekstra poodis käigu ette ja tegin natust teistmoodu koogi. Teise koogi reptsept: täistera nisujahu, kamajahu, muna, suhkur, rosin, kuldrenett-õun, keefir, kaneel, kardemon.
Väga huvitava maitsega kook tuli, nigust natust sokulaadi maitsega. A’ süies tundsin, et miskit on kole puudu. Eit kah sõi ja leidis, et mudu hia, a’ na mage teine. Et ega soola unustand panna? No ütle nüüd seda vanainimese piakolu! Mudugist piab ka magussöögi sees tiba soola käima. Mudust on ta üks mage möks. Mõtlesin magedat kooki mugides, et piaks köögi seina loosungi tegema: KOOGI SISSE SOOLA! A’ sinna see jäi.
Nüüd pole ma üle kuu aja kooki küpsetand, pole nigust isu old. A’ varste on jõul ees ja mine sa tia, ehk teen veel ühe koogi. Mudugist uue ja täiustatud reptseptiga. Mudust läheb igavaks kui ühtsama moodu karask ahjust välja tuleb. Misuke see uus reptsept on, seda ma veel mudugist ei tia.
Noh, hiad küpsetamist!
