Tere hommikust! Kell on 7.00. Emmaste koolimaja on veel inimtühi.
Kevadöö on vahtramahla jääks külmutanud, aga noorukesed lumikellukesed on vastu pidanud. Taevas punetab. Üldse on viimasel ajal päikesetõusud hullult ilusad, valusalt ilusad. Lumi ei taha ära sulada. Tegelikult ongi parem, et kevad viivitab tulekuga, hariduspõllul on kargus viljastavam.
Ei tea, milline oli kevad 115 aastat tagasi 7. aprillil, kui Teie sündisite. Aasta tagasi õitsesid sinililled. Täna õitsevad kooliaias lumikellukesed.
Emmastes antakse täna üle kuues hariduspreemia. Teie nimeline. Armastame ja hoiame neid väärtusi, mida Teie hariduses oluliseks pidasite.
Nii nagu Teie, on ka kõik laureaadid oma isiksusega eeskujuks praegustele hariduspõllu kündjatele. Tänu laureaatidele teame, et üks koolijuhi lauasahtlitest peab olema alati tööriistade jaoks. See tähendab juhi oskust olla universaalne, tänapäeval nimetatakse seda delegeerimisoskuseks. Appi, kui raske see on! Mõnikord on lagunemistunne. Kuidas küll langetada õigeid otsuseid? Meenub lugu ühest eakast professorist. Üliõpilased küsisid talt, kuidas saada nii targaks. Professor vastas: “Õiged vastused.” Üliõpilased küsisid, kuidas te suudate teha alati õigeid otsuseid. Professor vastas: “Valed otsused:” Seega on halb kogemus parim kogemus.
Laureaatidelt oleme õppinud ka eluteatris õiget rolli valima ja oma rolli, neid on meil tegelikult palju, väärikalt kandma.
Teie väärtuste edasikandja on õpetanud matemaatilise täpsusega mõtlema, aga ka alati vormis olema. Eelmise õhtu jalgrattalt kukkumise traumat reetis ainult hommikune bussiletulemine. Tegelikult ei reetnud seegi, ta ise rääkis, mis juhtus. Kui poleks oma kõrvaga kuulnud, poleks uskunud. Milline vitaalsus peitub ühes inimeses!
Ja lilled, lilled peavad Emmastes õitsema. Aga seemnetele tuleb juba sügisel mõelda. Taimi tuleb tunda. Milline neist on parim õnneseerumisse?
Ja laureaat peab laulda oskama. Seda nad oskavad suurepäraselt. Muusika teeb rinna rõõmsaks, selliste inimeste keskel on hea töötada ja õppida.
Õpilased esitavad tänase kuuenda laureaadi auks Teie luulet ning Teie lemmikluulet Marie Underi ja Emmaste koolilaste sulest. Kõiki neid luuletusi ühendavad märkamisoskus ja igatsus.
Ühel võrratul õhtul helistas Emmastes õpetajana töötanud Heino Noor Tartust. Kirjeldasin talle päikeseloojangulist Emmastet. Ta lausus kuldse tõe, mida võib kokku võtta nii: on väga oluline, et pedagoog märkab enda ümber poeesiat, järelikult märkab ka inimhinge.
Eks meie, pedagoogid, olemegi ju inimhinge insenerid. Pedagoogika on kõige keerulisem täppisteadus, kus katsetada pole võimalik. Ja seepärast on nii hea, et on eeskujusid, kellelt õppida. Õppida elukestvalt oma õpetajatelt ja õpilastelt ning olla homme kogenum kui täna.
Ja laste silmad koolis peavad särama. Säravad ka! Selle nimel tasub olla pedagoog.
Armas Marie Brever, pean hakkama kirja lõpetama, sest esimesed lapsed on koolimajja jõudnud. On kosta arvutimängu piikse. Varsti tulevad pedagoogid ja koolibuss lastega. Loodetavasti tuleb kirgastav päev. Uue kohtumiseni tähtede taga mõttesillal.
Teie Emmaste
koolipere nimel:
RUTI NÕMM
10. aprillil 2013
Ette loetud kuuenda Marie Breveri preemia üleandmise peol (pildil) Emmaste koolimajas.
