Maandusin Suurbritannias, Hiiumaast 212 korda suuremal saarel, kaheteist aasta eest. Eesmärgiks oli aasta-paar seigelda, aga mida aeg edasi, seda raskem oli lahkuda. Esimesed üheksa aastat veetsin maailmalinnas Londonis, kuid nüüd elame perega ametliku looduskauni ala staatusega Surrey Hillsi keskel väikelinnas. Ühelt poolt on hea suure linna lärmist eemale saada, teisalt aga pole tavainimesel enam võimalik Londonis maja osta, hinnad on nii kõrgeks tõusnud.
Me ei ole küll väga kaugele Londonist läinud. Töö tõttu peab aeg-ajalt kontorisse kohale minema (isegi koroonajärgsel ajal) ja rong läheb meilt Londoni kesklinna 40 minutiga – umbes sama kaua võtab Kärdlast Emmastesse sõit, kui natuke ringiga minna.
Vabal ajal käime matkadel või vaatamas piirkonnas asuvaid külastajatele avatud aedasid. Meie kandist on pärit üks selle maa kuulsamaid aiakujundajaid, 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses elanud Gertrude Jekyll, kelle nimi tuleb ikka ja jälle üles aedade lugusid lugedes. Hiljuti oleme käinud Vanni aias ja Loseley pargis, mille suursuguse ajalooga suguvõsade praegu elavad järeltulijad peavad leidma mooduseid, kuidas valduse hooldamiseks raha teenida – piletimüük aia külastamiseks siis üks nendest.
Paula koduaed. | Paula Kokovkin
Nagu Hiiumaalgi, on merel tähtis koht selle saare elus. Ma ei hakka mainima suurt osa maailmast, mis brittide poolt merereiside kaudu sai anastatud, aga merelt on pärit ka üks mu lemmikuid eineid – maailmakuulus fish and chips. See on paneeritud kala (tavaliselt tursk) ja jämedad friikartulid. Tänapäeval neid enam ei müüda eelmise päeva ajalehtede sisse mässituna, ilmselt põhjuseks toiduhügieen. Mina eelistan süüa rafineeritumat versiooni pubis, aga üle maa leidub ka selleks spetsialiseerunud ärisid – chippysid. Meie tänaval peatub kolmapäeva õhtuti isegi mobiilne chippy. Imelikul kombel ei armasta inglased aga muid mereande ning enamik püütud saagist müüakse Prantsusmaale ja Hispaaniasse.
Inglismaa kliima on kuulus sageda vihma poolest ja sel aastal oleme näinud seda rohkem kui küll. Vihm tundub siin teistsugune kui Hiiumaal. Väga harva tuleb ette tugevat paduvihma, mis vastu puulehti ja maad peksab. Pigem on siin pidev ja märkamatult hästi märjaks tegev õrnem vihm. Peame teist aastat oma väikest aiamaad ning tänavu on pilt hoopis teine, kui külluslik saak ja lopsakad taimed eelmisel aastal. Terve kevade oli külm, mis tähendab, et paljud seemned otsustasid mitte tärgata. Kui midagi tuli üles ja jõudis põllule, sai see söödud selleaastase tigude sissetungi poolt. Kevadel käisin hommikuti tigusid korjamas mugullillede lehtedelt, aga söödud need taimed lõpuks said. Ükspäev korjasime koha pealt pea liikumata kokku nelikümmend tigu.
See on väike pilk mu ellu Kagu-Inglismaal, kuhu elu on mu viinud – ühelt saarelt teisele.
Paula Kokovkin
