Aastaid, kui mitte aastakümneid on Hiiumaal probleemiks olnud kodutud kassid, kes moodustavad kassikolooniaid.
Mõnda aega tagasi tegeles selle murega vabatahtlik loomakaitsja Kadri Taperson, kes pidas kodutute loomade varjupaika Kuulikodu ja otsis vahendeid kasside steriliseerimiseks.
Kohustus probleemiga tegeleda on aga hoopis pandud kohalikule omavalitsusele. Ükski Hiiumaa omavalitsus Tapersoni Kuulikodu tegevust püsivalt rahastada ei tahtnud.
Kui Taperson Hiiumaal loomakaitsetegevuse lõpetas, kadus justkui ka kodutute loomade probleem. See, et neid enam pildis polnud ja keegi nendega ei tegele, aga ei tähenda, et mure murtud oleks. Meil on endiselt mitmeid kassikolooniaid, aga puudub nii loomade varjupaik kui üleüldse mingi süsteem, kuidas kodutute loomadega käituda.
Peamiselt toidavad kassikolooniaid üksikud vanainimesed. Neile ei saa seda ka ette heita, sest nad soovivad hädasolevaid loomi aidata. Kui omavalitsus ütleb, et need on selle memme kodukassid ja meie nendega tegelema ei pea, siis on see lihtsalt probleemi veeretamine kellegi teise õlule.
Ja kui kassikolooniaga ei tegeleta, tähendab see, et probleem aina kasvab – steriliseerimata kassid sigivad väga kiirelt.
Vaja oleks nii varjupaika, steriliseerimisvõimalust, kiiret sekkumist kui ka korralikku teavitust, kuidas õigesti käituda juhul, kui su õuele ilmub võõras kass.
Kas meie uus ja ühine Hiiumaa vald saab selle mure murtud?
13. veebruar 2018
