Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et see aasta on mul kujunenud justkui vanade paikade taas üle käimiseks. Eks peapõhjus ole selles üleilmses tõvepuhangus. Muidu oleks vast jätkanud mullust Läänemere saarte aastat – oli ju plaan Ojamaale minna ja…
Nõnda siis vanad tuttavad kohad. Näiteks sel oktoobripäeval seadsin sihi Tallinna loomaaeda. Ega ma seal viimati lausa kümme aastat tagasi käinud?! Sügavlumisel külmal jõulukuul, kui mulle eraldati mõned plaatanite pistoksad. Tahtsin nüüd näha, mis neist veidratest idaplaatani sarnastest puuhakatistest saanud on.
Kuid loomaaed on… loomaaed. Eeskätt ikkagi loomade elupaik ning enesele ootamatult olingi peagi loomade küüsis – seda loomulikult ülekantud tähenduses. Kolme aasta eest valminud polaariumi polnud ma veel näinud. Nojah, eks see haakus nüüd natukese ka mu läinudtalvise Lapimaa unistusega, millest tänavu siiski asja ei saanud. Lootsin siit leida ka lähisarktilist taimestikku. Drüüased ja alpi nurmikad või mis iganes. Poolpaljast klibust kruusa jagus siin kõikjale, kuid sellest sirutusid üles vaid harvad suvalised tuustid. Aga see polnudki tähtis.
Esmatähtsad olid nemad – kaks natuke määrdunud valget jääkaru. Üks aina tukkus laisalt, teine tatsas tiigiserval ringi, näidates end igast küljest ja igas poosis. Ise justkui naeratades ning muidu nii aeglase ja kohmaka moega. On vast mõmmi!
Tegelikult on see pettus puha. Jääkaru võib olla vägagi kiire ning ta on maailmas üks väheseid kiskjaid, kellele inimene on pelgalt labane saakloom. Seinale veetud püstiseisvate karuliikide kontuurid näitasid, kui kämbu inimene ikka võrreldes jääkaruga on. Stendil jagus igasugust huvitavat juttu, meelde jäi aga vaid paar tõika. Et juba 1939. aastal olid Tallinna loomaaias jääkarud olemas. Ja et kui kliima soojenemist ei suudeta pidurdada, siis võivad jääkarud looduses juba sajandi lõpuks välja surra.
Muljetavaldav oli ka polaarium ise. Mäherdune sügav bassein-tiik on siia neile jäämõmmidele ikka ehitatud! Kusjuures on võimalik minna ka n-ö veekogu sisse – klaasiga eraldatud seina taha.
Jääkarud olid mulle järsku nii meeldima hakanud, et ostsin automaadist kaasa kolmeeurose kuldse meenemündi, millele polaarmõmmiku siluett peale vermitud.
