Jälgi meid
Tüür bänner

SUVI

Kärdla Suur Rattasõit

Piret Eesmaa

Kaja Hiis-Rinne
Selle loo tegemiseks olin vestluse kokku leppinud Hiiu Sport juhi Martin Lauriga, kellele reede hommikul kella 10–11 vahel helistama pidin. Juhtus aga nii, et kohtusime Paluküla-Kärdla vahelisel kergliiklus­teel – kumbki oma rattaga tööle sõitmas. Kes oskaks ette kujutada paremat olukorda suurest rattasõidust rääkimiseks, kui rattaga sõites.
Esimene Kärdla Suur Rattasõit toimus tegelikult juba aastal 1985, mil peakorraldajaks oli Ain Tähiste. Nagu ka sel aastal, toimus toona sõit pühapäevasel päeval. Alguspunktiks oli spordikeskuse asemel keskväljak:
“Läinud pühapäeva hommikul ei näinud platsi peal esmapilgul midagi hullu lahti olevat. Ilm oli ilus päikeseline, plats tolmas nagu ikka, poeukse ees tungles lootusrikas summ vaevas mehi. Aga ennäe: ühe ja teise nurga tagant tuli valgeis ludumütsides teoka näoga asjamehi. Sõidu­päev oli kätte jõudnud! Üsna pea oli pilt sootuks teine: autodega platsi peale enam ei pääsenud, triibulise sauaga vehkivad mehed andsid selgelt mõista, et täna polnud bensiinivankrite päev. Aujärjel oli jalgrattur,” kirjutab 23. mai Nõukogude Hiiumaa. Värvikale artiklile on alla kirjutanud “Asjamehed”, kuid eks ikka Tähiste ise see kirjutaja oli.
Kümne, poole ühteistkümne paiku sai muusika lõpuks mürtsuma, kirjapanijad-piigad võtsid laua taga istet ning hoolitsevad emad saatsid rätikut lehvitades sangarlikke asfaldi­piloote suursõidule. Võileib pauna, suudlus palgele, anna, sõitja, valu jalgele!” jätkub lugu. Tänavu võtavad kirjapanijad-piigad laua taga istet juba kell 9.30. Martini sõnul jääb nii aega pärast ratta­sõitu veel midagi oma päevaga ette võtta. Näiteks ujuma minna, pakun mina, järgides kahe Suvelehe tagust Reet Kokovkini soovitust. Või seenele, ütleb Martin. Lühemate jalgadega väntajad stardivad 2,5-kilomeetrisele ringile juba kell kümme. Täiskasvanud pääsevad pedaale sõtkuma 10.30. Valida on kahe distantsi vahel – 20 ja 25 km.
Marsruut on ajaloo esimesega sarnane. Spordikeskuse eest võetakse suund Hausma poole, sealt edasi Kukka peale, kus saab valida, kas tulla Palade kaudu otse tagasi või sõita viis kilomeetrit pikemalt ning pöörata ots ringi Partsi risti peal. Samal ajal saab spordikeskuse esisel platsil politsei valvsa ja abivalmi pilgu all harjutada jalgrattalubade eksamiks vajalikke oskusi. Täpselt nii, nagu ka 1985. aasta ratta­sõidul:
“Platsi peal arenesid lood pärast suure sülemi minemapühkimist omasoodu: väike vigursõit
9 osalisega sai ikka ära peetud. “Ikka” selle­pärast, et sõitatahtjaid oli napilt. Kolmerattaliste taltsutajaid polnud hoopiski, ju arvasid emad-isad, et tea midagi, mis seal platsi peal toimub, hakka oma lapsukesi nüüd surmasuhu võidusõidule lubama. Ilm, jah, ka nagu ikka võib-olla veidi jahe, kartulid vaja ka maha panna, ah mis ikka sinna platsi peale otsida. Kaks tõukeratturit said oma võimeid siiski proovida.”

Puhas liikumisrõõm
“See ei ole võistlus, vaid mõnus kulgemine,” olin päev varem kuulnud Anu Pielbergi rahvast rattasõidule kutsumas. Ka Martin kinnitas, et joonele võtmist ei toimu. Nagu kõigi Hiiu Sport ettevõtmistega, on ka selle sündmuse eesmärk pakkuda inimestele võimalust tegeleda spordiga heas seltskonnas ja edendada niimoodi tervist toetavat liikuvat elustiili.
Minutid läksid, rattataltsutajaid kogunes, Elmo Jõhviku Gaz-AiAist püüne ümber tungles neid juba kenake hulk. Kirja pani end 133 sõita­soovijat. Sülem hakkas jõudumööda korrastuma ja moodustus üsna kopsakas stardigrupp. Näoga “Hiiu” poe poole, et siis ringi tehes sõidule söösta. Õhkkond oli ülimalt üles köetud, käed juhtraudade ümber erutusest niisked, silmis meeletu helk, jalad võibsemas – nüüd või mitte kunagi!”
Kas sarnast põnevust ja elevust ka sel pühapäeval spordikeskuse ees kohtab, ja kui palju sõiduhuvilisi seekord kokku tuleb, selgub juba pühapäeval. Kohtumiseni Spordikeskuse ees kell 9.30!

Veel lugemist: