erakogu 2012. aastal tekkisid tihedamad kontaktid ka Hiiumaa kaitseliitlaste ja Pargase reservohvitseride vahel. Pärast mõlemapoolseid külaskäike oli kulminatsiooniks meie osalemine eelmisel Soome Vabariigi aastapäeval pargaslaste poolt korraldatud pidulikel üritustel.
Selle aasta mais külastas aga Hiiumaad suur Pargase reservohvitseride delegatsioon koos abikaasadega, et saada aimu meie saarest, selle loodusest ja mis peamine, meie kaitseliitlaste tegemistest kodukandi kaitsevõime tugevdamisel.
Nüüd toimus jälle meiepoolne vastukülaskäik. Teele asusime 21. augustil koosseisus leitnant Urmas Selirand, vanemseersant Taimo Juhe, nooremseersant Lembit Saar, kapral Janek Aug, malevlased Kuido Tõnurist ja Avo Träder ning allakirjutanu. Rohuküla sadamas liitusid meiega veebel Kalle Karm ja vanemseersant Kajar Lehtmets Läänemaalt, kellest esimene meile ka heaks bussijuhiks oli. Superstariga jõudsime paari tunni pärast Helsingisse ning pärastlõunal kohtusime Pargase kesklinnas juba reservohvitseride pealiku Jorma Ake ja mereväelase Ole Bergeniga, kellest viimane suhtleb ka eesti keeles.
Toimus kiire sõjaväeline majutus kohaliku orienteerumisklubi ruumidesse ja veel enne tööpäeva lõppu jõudsime külastada põhjamaade suurimat lubjakivikaevandust selle juhataja härra Mannströmi käe all. Seejärel andsime au Soome endise Kaitseliidu kohaliku osakonna mälestuskivi juures. Pärast reisi- ja lubjatolmu mahapühkimist andsid Pargase reservväelased meile õhtusöögi Ole Bergeni hubases kodus, viimase abikaasa juhendava käe all. Enne pika päeva lõpetamist ja magamajäämist oli võimalik nautida soome sauna mõnusid.
Järgmine hommik algas varase külaskäiguga Karjala pagulase Liisa Ake-Helariutta koju, kus iga ruutsentimeeter meenutas tema lapsepõlve elu anastatud Soome aladel. Kohtumine lõppes tõdemusega, et karjalased võidi küll lahutada kodumaast, kuid Karjalat nende südamest ei saa keegi võtta. See tõi paralleele Eesti oludega ja manas silmade ette meie veelgi suuremad kannatused. Ja seda kõike käesoleva aja veriste sündmuste valguses meie käe-jala juures, koduses Euroopas.
Seejärel pakuti meile pidulikku hommikukohvi Pargase linnavalitsuses, kus räägiti kahe linna omavahelistest suhetest ja edasistest võimalustest. Üheks selliseks võiks olla ka merepäästealane koostöö. On ju nii Kärdla kui Pargas merelinnad ning meie uus sadam annab koostööks uusi ja häid võimalusi ning merepääste on mereäärsete elanike üks prioriteetidest.
Pärast linnavalitsusest lahkumist väisasime reservväelaste Bernt Engströmi mereäärseid valdusi ja väikesadamat, kust võimalik ka Kärdlasse purjetada, ning Per Lundströmi kodumuuseumi, mis seostub kohaliku elu-olu ja eriti jahindusega.
Ja siis algas päeva tähtsam osa. Suundusime metsa, kus koos kohalike reservväelastega panime proovile oma laskeoskused. Pargaslaste poolt olid nii relvad kui laskemoon ning kõik said “käe valgeks” ja märklauad auklikuks. Harjutasime ka laskmist püstiasendist, mida tavaliselt meil ei praktiseerita. Õppus toimus vabas looduses, sest mingit erilist laskeala ette valmistatud ei olnud. Kõik sujus aga väga hästi ja kujunes meeldejäävaks mõlemale osapoolele.
Piisavalt harjutatud ja laskemoon otsas, algas orienteerumine Saaristo kaljusel maastikul. Pargase reservlaste pealik Jorma Ake on rahvusvahelise kategooria orienteerumiskohtunik, kes koostanud kaarte ka maailmameistrivõistlusteks nii kodus, kui mujal maailmas, kaasa arvatud maakera kuklapoolel Austraalias. Ta on tuttav ka Lõuna-Eesti maastikuga ning teab hästi Hiiumaa kartograafi Toivo Sauet. Tema juhendamisel osutus retk meeldejäävaks ning väga huvitavaks. Soome maastik on ju meie omast vägagi erinev ja pani mõnelgi mehel jalad mõnusalt surisema. Meid soosis ka ilm, mis sellel päeval oma helgemat palet näitas. Retkelt naasime higistena, kuid rõõmsas meeleolus, sest keegi rajale ei jäänud ja kõik olid endaga rahul. Higi sai maha pestud samas metsasaunas ja pärast kosutavat õhtusööki naasime ülevas tujus oma ööbimispaika.
Kolmanda päeva hommikul tutvusime Anders af Heurlini Qvidjani mõisaga. Tema valduses on samanimeline linnus, mis kõrgub seal juba XV sajandist ning oli algselt rajatud riigi kaitsevõime tugevdamiseks. Selle kindluse kahureid pole aga kunagi kohapeal vaja läinud ning need paigutati riigi idarajale, mis jällegi tuletas meelde, kust on ähvardanud peamine oht nii Soomele kui ka meile.
Tutvusime veel mõnede meeldejäävate ehitistega, mis mõnegi ehitusalased teadmised üles äratas. Siis tutvustas Matti Agge meid vanade kalapüügivõtetega, mis kuluksid marjaks ära korralikel ellujäämiskursustel.
Pärast lõunat sõitsime Saaristo keskusse, Soome ajaloolisse pealinna Turusse, kus jätkus kultuurilis-militaarne ringkäik. Külastasime Turu lossi, kust sajandeid valitseti kogu Soomet. Siis nautisime meremuuseumi Forum Marinumi väljapanekuid, kus on näha ka mitmed sõjalaevad alates kiirkaatritest ja lõpetades miinilaevaga. Muuseum on vahva, kuid meie meremuuseum oma võimsa angaari, allveelaev Lembitu ja nüüdseks renoveeritud Suure Tõlluga tundub veelgi võimsamana.
Õhtu lõppes sealsamas meremuuseumi juures vabas õhus militaarse kontserdiga MILJAZZ, kus põhiesinejaks oli muuseas Läti kaitsejõudude bigbänd. Samuti esinesid Soome mereväe ja kohalike noorte orkester. See oli tore kultuuriline lõpp meie militaarsele retkele.
24. augusti hommikul jätsime hüvasti võõrustajatega ja algas kodutee.
Saime palju uusi kogemusi ja tõdesime järjekordselt, et mõlemal poolel on vastastikku palju õppida ning et meil on ühine vaenlane, kelle vastu on võimalik saada vaid koos tegutsedes.
Leitnant Mart Reino
KL Hiiumaa malevkonna pealik
