Elmo Harjak Omamoodi pönev oli juba laevasöit Tallinnast Helsingisse, sest nähtavus udus oli praktiliselt 1–2 m ja laeva illuminaatorite taga oleks nagu valge kardin olnud – ei lund, jääd ega vett.
Öhtul tegime üldise teoreetilise tutvustuse ja hommikul kohe metsa, kus önneks veel möni kraad külma pidas. Lund polnud liiast, just parasjagu, et suusad ja “ahkio” libiseda said. Ahkio on tegelikult suuremat sorti kelk, mis väikest paati meenutab.
Laud ja vineer on andnud tänapäevasele plastile kelgumaterjalina teatepulga üle ja seepärast pole ka maskeerimisvärviga probleemi, suvel on rohekas ja talvel valge kelk. Töepoolest, soisel maastikul ja metsas on selline kelk kasutusel ka lumetul ajal.
Kandejöud 50 kilo, vajadusel muidugi ka enam ja kasutatakse relvade, laskemoona ja igasuguse varustuse veoks. Ka haavatud ja langenud toodi Talve- ja Jätkusöjas sarnaste kelkudega ära. Veojöuks on kuni kolm meest ees tömbamas ja üks langustel taga pidurdamas. Metsas harjutasime varustuse kelku pakkimist, löime üles sissilaagri, harjutasime ka ümberpaiknemist nii et nahk kuumas. Vahepausidel sai lökkel vorste küpsetatud ja soomepäraselt ikka kohvi joodud. Lahingut ei pidanud, sest vastast seekord ei olnud ja sissitegevus peabki olema vastase eest igati varjatud.
Teise harjutusena oli laskmine erinevatest püstolitest ja kohalike reservlaste täiesti uutest ründepüssidest “Saiga”, mis toodetud Venemaal Iževskis. Need on ilma sarjatule vöimaluseta üldtuntud “kalašnikovid”. Soome reservlased saavad laskeharjutusteks riigilt laskemoona ja vöivad kasvöi iga nädal harjutada. Meie Kaitseliidu vöimalused on sellega vörreldes paraku väga kasinad. Lisaks tutvusime veel pumppüssidega, millega saaks kasvöi aidauksi eest ära lasta. Meie tulistasime ikka ülesseatud märkide pihta. Kolmandaks oli kavas külaskäik relvasepa juurde, kellel on lasketiir rajatud maja alla graniitkalju sisse. Sai näppida igasuguseid vanu ja uusi käsirelvi ning noorematele anti vöimalus proovida kuulsat “Suomi konepistooli” automaati. See tikkis nagu ömblusmasin ja iga pauk oli pihtas. Vana, aga endiselt efektiivne relv. Savo söbrad nimetavad sellist söjaaegsetest relvadest laskmist pärandkultuurseks vöi pärimusrelvadest tulistamiseks.
Tagasiteel peatusime Imatras, kus imetlesime vöimsat Vuoksi jöge ja sellel olevat elektrijaama, vaatasime Imatra kose kanjonit ning söitsime ööbima Lappeenranta. Meie malevkonna algusaastatel olid meile abiks ja eeskujuks sealse Lauritsala ohvitseride klubi mehed ja naised, keda vedurina vedas Hiiumaa juurtega reservohvitser Osmo Meilahti, kelle hauale asetasime mälestuspärja sinimustvalge kootud lindiga. Kohtusime kolonelleitnant Heikki Marttineni ja tema abikaasa Seijaga. Seija on kohalike maakaitsenaiste ja Sõdurikodu ödede liige ja tutvustas meile enne ärasöitu selle tegevust. Mönikümmend kilomeetrit Lappeenrannast Helsinki poole on Taavetti, kus koolitati tuhandeid eestlasi Jätkusöja ajal ja kes vöitlesid “Soome vabaduse ja Eesti au eest!” Soome armees eestlaste jalaväerügemendis JR 200. Seal asetasime pärja 1991. a avatud mälestusmärgi jalamile. Pärjad tegi meile Hiiumaal kaasa Naiskodukaitse Lääne ringkonna instruktor Sveta Mustkivi.
Koostöö Savonlinna reservlastega kestab aktiivselt juba kaheksandat aastat ja kavas on mitmesuguseid ühisharjutusi. Kavandame jääretke Hiiumaa laidudele, mis aga praeguse varakevadise ilmaga vöib nurja minna. Maikuus osalevad savolased meie traditsioonilisel Tihu retkel ja ühisöppused on kavas nii kevadel kui sügisel.
Urmas Selirand
Hiiumaa malevkonna
pealiku abi
