Haldusreformi tõmbekeskuste mudelit tutvustanud projektijuht Sulev Valner leiab, et kuigi kaks vaest omavalitsust liitudes rikkaks ei saa, oleks neil nagu pensionäride paaril lihtsam n-ö korterikulusid katta.
Kas tõmbekeskuste mudel sobib Hiiumaa jaoks?
Haldusreformi projektijuht Sulev Valner: Tundub sobivat. Lõpuks pole küsimus ju mudelis vaid selles, et leida, milline on Eesti omavalitsuste optimaalne korraldus. Me ei suru peale mingit mudelit, vaid ühiselt koos üritamegi leida võimalikult parimat varianti, milles annaks kokku leppida. Praegu ootamegi, et omavalitsusliit teeks
1. juuliks oma ettepaneku maavanemale ja siis maavanem saaks vaadata, kuidas sellega edasi töötada. Praegu on pall just kohalike inimeste käes esitada enda meelest võimalikult õige mudel. See on hea võimalus olla esimesena mänguväljakul ja olla esimene, kes ütleb: meie meelest peaks see asi olema nii – sellel on alati väga suur mõju.
Missugune on parim mudel minister Siim Kiisleri pakutud kuuest?
Tegelikult tõmbekeskuste mudel, st keskus-tagala mudel ehk ka mitte niivõrd tõmbekeskuste, vaid toimepiirkondade mudel, on päris mõistlik enamikes Eesti kohtades. Ma arvan, et meil on Eestis suhteliselt suur konsensus, et liigume pigem natuke suuremate omavalitsuste poole. Iseenesest omavalitsuste liitumine ju seda näitab ja ka need, kes ütlevad, et mingisugust reformi pole vaja, tegelikult samas ütlevad, et näete kui hea – nad liituvad ise. Tugevamad-võimekamad omavalitsused on just inimese seisukohalt vaadates ikkagi kasulikumad. Et tõepoolest iga inimene igas Eesti paigas saaks oma omavalitsuselt kõike seda, mida praegu tugevate omavalitsuste elanikud saavad ja nõrkade omavalitsuste omad tihti ei saa.
Kas saate tuua mõne näite?
Ei hakka praegu kedagi esile tooma, aga tüüpiline on näiteks huviharidus, mis tihtipeale ongi keskuses. Kui ümbritsevate omavalitsuste lapsed seal [huvikoolis – toim] käivad, öeldakse nende vanematele, et teisse me suhtume teisiti kui oma lastesse ja teie makske nii- ja niisuguseid summasid. Ei tea, kas see laheneb kuidagi, aga see tekitab tihtipeale stressi ja mõttetuid pingeid. Inimese toimepiirkond võiks langeda võimalikult kokku omavalitsusega. See piirkond, kus inimene liigub ja oma teenuseid saab, nii haridus, töö, kui kõik muu elu, võikski olla üks omavalitsus. Siis saaks inimene mõjutada ka neid otsuseid, mis tema elutegevust tegelikult mõjutavad suuremas piirkonnas. Mitte ainult nii, et tean, et naabervallas on probleem, aga ma ei ole selle piirkonna valija, ma ei saa sinna midagi teha.
Esitlesite täna EMT mobiilpositsioneeringut, mis näitab, kuidas inimesed liiguvad. Selle järgi paistab, et Hiiumaa jaoks on tõmbekeskuseks Tallinn. Ka hiidlased ise ütlevad linn Tallinna, mitte Kärdla kohta.
Eks ma võin Võrumaa elanikuna öelda sedasama.
Joonis seda ei tõesta – nii pikka punast otsejoont kui Hiiumaalt Tallinna, Võrumaalt pealinna ei lähe.
Seda küll, aga võib-olla Hiiumaal ei tõuse Kärdla tingimata nii jõuliselt esile, et kõik peaks väga Kärdla-keskne olema. Aga see võib-olla isegi Hiiumaa tugevus. Ega siis üks omavalitsus – see keskus peab lõpuks olema kokkulepitult ühes kohas – ei tähenda, et nüüd kõik peab koonduma keskusesse. Vastupidi, kui ma räägin reformist, omavalitsuste liitumisest, siis on täiesti loomulik, et enamik inimesele igapäevaselt tegelikult vajalikke teenuseid jääb täpselt sinna kohta, kus need praegu on – raamatukogu jääb ikka samas kohas lahti ja sotsiaaltöötaja jääb ikka samasse kohta vastu võtma. Võib-olla tõesti vallamajas käimine muutub kaugemaks, aga kui siis inimene hakkab rahulikult mõtlema, millal mul viimati sinna vallamajja ikkagi valla asjade pärast asja oli, siis nagu möödunud sügisel oli üks Saar-Polli uuring, milles üle poole inimestest vastasid, et viimased kaksteist kuud nad ei olegi vallamajas käinud.
Teenused jäävad kohapeale alles, keskus jääb alles, mis on siis kasu tõmbekeskustepõhisest mudelist ja sellest kui omavalitsused ühinevad?
Just see, et saad suurt piirkonda ühisena vaadata, saad suurt pilti näha, saad jõud kokku panna. Näiteks eelarvete seisukohalt saad teha koos suuremaid asju, milleks üksinda jõudu ei jätku. Igas eelarves ju rusikareegli järgi on mingisugune osa niiöelda vaba raha võrreldes sellega, mis nagunii on kohustustega ära kaetud. Kui see on näiteks kümme protsenti eelarvest, siis kümme protsenti sellise valla eelarvest, millel see on näiteks viissada tuhat, on üks number ja kui me räägime eelarvest, mis on viis miljonit, siis see kümme protsenti on juba hoopis teine number.
Üks tuntud geograaf ütles mulle, paludes seejuures end avalikult mitte tsiteerida, et vaeste omavalitsuste liitumisest pole muud kasu, kui et valitsus saab raporteerida, et vaeseid omavalitsusi on pärast liitumist arvuliselt vähem. Ehk peaks riik hoopis taastama omavalitsuste tulubaasi, et nad suudaks osutada rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid?
Olen nõus, et riik võiks selle tulumaksuprotsendi taastada küll. See oleks õiglane, see oleks ilus žest. Aga kui me nüüd reaalselt numbritele otsa vaatame, siis eriti sellise omavalitsuse puhul, kus maksutulud ei ole väga suured, ei ole ka see üheteist koma kuue tõstmine näiteks üheteist koma üheksale mingi võluvits, et see omavalitsus hakkaks palju rohkem raha saama. Tegelikult võidavad tulumaksuprotsendi tõstmisest ja selle mehaanilisest taastamisest kõige rohkem just nimelt need omavalitsused, mis tulumaksu kõige rohkem saavad ehk tegelikult suured linnad ja nende ümbrus. Tulumaksuprotsendi taastamise kõige jõulisemad eestkõnelejad on Viimsi sarnased vallad, sest nemad võidavad sellest kõige enam võrreldes nendega, kel tulumaksu osa eelarves on väiksem. Selle kahe vaese liitumise kohapealt – nad ei saa rikkaks kindlasti, selles ei ole kahtlust, aga kui võtame lihtsa näite, et kui inimene elab üksinda korteris ja üksinda kannab kõik kulud, siis näiteks pensionärina on raskem hakkama saada kui kahel koos elaval pensionäril, kes maksavad elektri- ja soojaarvet ühiselt. Ehkki nad ei saa veel sellest rikkaks, et nad koos seda teevad.
Küsis HARDA ROOSNA
