Saartel elavate inimeste kohta on suurel maal liikumas vähemalt kolm väga sügavalt kinnistunud arusaama.
Esiteks söövad kõik saartel elavad inimesed kala.
Teiseks tunnevad kõik saartel elavad inimesed üksteist.
Kolmandaks oskavad nad kõik ujuda.
Vähemalt kolmanda väite lükkab tänases lehes ümber ka päästepealik Hannes Aasma.
Kes siis meres ujumas käib, meres supeldakse! Ega meri pole mõni järv, kus astud viis sammu ja oled üle pea vees. Enamasti tuleb meres üle pea sügavasse vette jõudmiseks jalutada nii kaugele, et enne hakkab külm, kui kohale jõuad. Ja nii ongi tõsiasi see, et mereäärsete inimeste ujumisoskuse kasv on tõusuteele pööranud alles siis, kui on olemas olnud sisebassein ehk siis Hiiumaal 20 aastat.
Kui hakata mõtlema, siis tihti panevad merele minejad oma elu arutult ohtu. Vesti selga ei pane, ujuda ka ei oska. Vest tuleks selga panna seda enam, kui ujuda ei osata. Mis muidu peaks õnnetuse korral hädalise päästma? Tõde peitub ikkagi laulusõnades, kus öeldakse, et iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.
Kui vest veel kuidagi selga sikutatakse, siis napp ujumisoskus on täiskasvanute seas väga suure valehäbiga seotud. Täiskasvanutelegi tehakse ujumise algõpetuse kursusi ning isegi on võimalik basseinis solberdades natukenegi vee peal püsimist ja liikumist õppida. Aga kellele ikka pähe mahub, et kuidas nüüd mina, täiskasvanud inimene lähen abitult basseini õppima?
Valehäbist tuleb üle olla ja mõelda, et ujumisoskus võib olla kunagi sinu enda või kellegi teise elu päästev. Ja elu päästmiseks ei pea isegi ujuma. Teadmine, et sa saad endaga hakkama, ei lase tekkida paanikal, mis on vahel vaat, et veelgi ohtlikum kui vähene ujumisoskus. Rääkimata sellest julgustundest, mida annab päästevest.
