Läänemaa on oodanud rongi tagasi pikki-pikki aastaid – mitte pelgalt mugavuse või nostalgia pärast, vaid seetõttu, et ühendus pealinnaga on elujõu, töökohtade ja investeeringute eeldus. Selle aja jooksul on peetud arutelusid, tehtud otsuseid ja jagatud lubadusi, mille järel on tulnud taas vaikne paus. Raha on jälle mujale suunatud, ent küsimus ei ole enam ainult rahas. Küsimus on usalduses.
Rong ei ole lihtsalt massin. See on ühendus – sõna otseses ja kaudses mõttes. See ühendab töö ja kodu, inimesed ja võimalused. See aitab hoida elu seal, kus see muidu kipub hääbuma. Ja see on märk, et Eesti ei ole vaid Tallinn ja Tartu, vaid ka väikesed kogukonnad, kus inimesed tahavad elada, õppida ja töötada.
Lubadused, mis korduvad, aga ei jõua teoks, tekitavad tunde, et äärealad on jäänud otsuste äärealale.
Kui projekt aina takerdub, ei kao ainult lootus sõita rongiga pealinna. Kaob killuke usku, et riigi areng on ühtlane ja õiglane. Lubadused, mis korduvad, aga ei jõua teoks, tekitavad tunde, et äärealad on jäänud otsuste äärealale.
Tallinna-Haapsalu-Rohuküla rongist on saanud sümbol – mitte ainult teede ja rööbaste, vaid ka usalduse sümbol. Kui see rong lõpuks liigub, siis mitte ainult raudteel, vaid ka inimeste hinges. See oleks märk, et riik suudab teha, mida ta on lubanud. Et me liigume päriselt koos – mitte ainult paberil.
massin <massina, massinad ~ massind> masin ▪ uuemal ajal olid juba meitel siin massinăd ka Emm
Allikas: Hiiu sõnaraamat / Eesti Keele Instituut
ja